Igal mehel võis olla vaid üks abikaasa, kuid ülikutel ja eeskätt kuningatel oli tihtipeale ka teisi naisi, keda nimetati frilladeks. Frillad elasid omaette, sageli mehe perekonnast kaugel eemal. Neil ei olnud kõigi abielunaiste õigusi, kuid nende lapsed olid võrdväärsed üliku teiste lastega. Kuningate frillad olid ühiskonnas lugupeetud emandad, kelle pojast võis kergesti saada uus kuningas. 9 Rõivastus ja ehted olid viikingiaegses Skandinaavias ülejäänud Euroopast erinevad. Jõukamad naised kandsid pika särgi peal õlapaeltega kleiti, mida kinnitasid õlgadel kaks ovaalsõlge. Vaesemad naised kandsid lihtsaid hallikaid ja pruunikaid rõivaid. 10 Miks algasid viikingiretked? Pideva võimuvõitluse tõttu põhjamaade väikekuningate ja teiste ülikute vahel suurenes alates 6. sajandist märgatavalt sõjameeste tähtsus. Samas oli enamik viljakandvat maad
eest oli ette nähtud karistus. Nii Eesti kui ka teiste läänemeresoomlaste folklooris leidub pealegi viiteid tõenäoliselt varasemale kosja- või kaasa valimise kombestikule, kus initsiatiiv kuulus hoopis neidudele. Veel möödunud sajandil käisid naised ka ise kosjas, siis küll juba eeskätt juhtudel, kui tegemist oli kas talu pärijanna või lesega. Ilmselt polnud abielu muinasajal kaugeltki nii püsiv, kui kristlikul keskajal. Vähemalt viikingiaegses Skandinaavias oli see kergesti lahutatav nii mehe kui ka naise algatusel. Riietus ja ehted Ehted Sellest, milliseid rõivaid ja ehteid muinasaja lõpu eestlased kandsid, saame mõningase ettekujutuse üksnes kalmeleidude põhjal. Tuleb seepärast meeles pidada, et tegelikult teame me üksnes seda, millises riietuses inimesed maeti, mitte kuidas nad eluajal rõivastatud olid. Ka matuserüüde osas pole pilt kuigi täielik. Põhjuseks on
siis on mõtet oma uskumusi manifesteerida. Niisamuti neid väheseid Thori vasareid võib tõlgendada kui teadlikku vastandamist kristlikule sümboolikale. Skandinaavia vikingi aja kontekstis on esile toodud prima signatio (esimene märgistamine) kui üleminekut paganlikust ühikonnast kristliku ühiskonda - varakristlikus ühiskonnas, kus enamus inimesi ristiti täiskasvanuna, tähistati ristimärgiga, sellele järgnes katehees ja alles sellele järgne ristimine. Viikingiaegses ühiskonnas olid inimesed väga mobiilsed, see mis seda paganlikkus ühiskonda koos hoidis oli religioon - inimene, kes ristiti, lahkus oma kodukogukonnast - see on olnud probleem Iirimaa kristianiseerimise ajaloos. Teisest küljest bütsantsi kontekst eeldas, et need, kes teenivad keisri ihuväes, peavad olema ristiusulised - väljapääsuks prima signatio - pole ei pagan ega kristlane. 13. saj? oli saanud Lääne-Euroopas peamiseks laste
Üpris kindlalt võib arvata, et enne 13. sajandi vallutust puudus siinmail ka terav vaenulikkus kristliku maailma vastu. Võib seega oletada, et vähemalt neil juhtudel, kui eestlaste matustest on leitud üksikuid ristripatseid, on nende kandja olnud mingil kujul kristlusega seotud. Kuigi meeste puhul on majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused sellise sammu astumiseks ehk silmnähtavamad, leitakse üksikuid ristripatseid siiski ka naiste haudadest. Viikingiaegses Rootsis seostuvadki ristikujulised ripatsid ülekaalukalt naiste matustega, mistõttu on oletatud naiste olulist rolli sealse ühiskonna järk-järgulises kristianiseerumises. Kristlik matmisviis Ristripatseid leitakse enamasti matustest, mis kõigi muude näitajate poolest on paganlikud, osutades seega, et maetu oli jäänud siiski seotuks oma ühiskonnas valitsevate tõekspidamistega. "Täielikult" ristitud inimeste jaoks oli ülimalt oluline saada maetud kristlikul moel, kuna üksnes
annaabi.ee 
