1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline,/, ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbirõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarusi, mis markeerivad siirast ja ilmutuslikku kõnet, ning
Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel – salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarlusi, mis markeerivad siirast
Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarlusi, mis markeerivad siirast ja
armastusest, ümbritsevast maailmast, õnnest, vaid ta on omamoodi keeruline ja keeruliseks teeb ta just see vastuolulisus. Teinekord Hirv akub ka üle metafooridega ja kujunditega liialdamise osas. Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Valdavalt kirjutab Hirv silbilis-rõhulises süsteemis ja üldjuhul kasutab ta viiejalalist jambi. Keskne tehniline võte on riim, teinekord vägagi artistlik ja originaalne. Üldjuhul kasutab ta täisriimi, kuid teinekord ka irdriimi. Hirve uuendusliku poeetika erilisus seisneb selles, et omal moel kasutab varasemaid euroopa klassika maneere. See on tema stiil ja käekiri. Samas võib lugeja ühel hetkel hakata mõtlema, et kus on luuletaja ise ja kust algab see maneer. Oluline on, et maneerid, mida kasutatakse
annaabi.ee 
