Tänavune suvi oli muidu nagu suvi ikka. Ega sellelgi suvel midagi erinenud , metsmaasikad olid sama magusad , päikest oli palju ning uusi tuttavaid sai ka piisavalt . Kui päikese juurde tagasi tulla , siis oli seda lihtsalt rohkem kui eelmine aasta ja selletõttu kõrvetas ta paljudelgi naha maha . Suveteedel jäi mõndagi meeliköitvat. Kui meenutada suviseid käimisi ja olemisi, siis tuleb ühena esimestest meelde Aluksnes veedetud aeg ning malev, kus viibisime viimased augusti nädalad . See aeg oli üks seiklusterohkeim periood sel suvel . Aga ei saa ka unustada kõike, mis kuulub suve juurde rand, vesi ning sõbrad . Ega kõik see teebki suve meeliköitvaks. Uus kooliaasta alanud. Sellel aastal alustame uue hooga, loodame, et paremini kui eelmine aasta . Koolialgust tuletasid vist esimesena meelde vanemad, kes utsitasid tagant kõike vajalikku ostma ning õpikuid koolist ära tooma
Retsensioon Emma-Belinda Müürsepp 10.A Käisime 12.jaanuaril Eesti vanamuusikaansambel Hortus Musicuse kontserdil, mis toimus Väravatornis. Käisime kontserdit kuulamas Jakob Westholmi kümnendate klassidega. Kohal olles rääkis Alla Eenma, meie kooli õpetaja, saali ajalugu kus me viibisime. Kui Alla oli rääkinud, astus lavale Hortus Musicus. Hortus Musicus on Eesti vanamuusikaansambel mille asutas 1972. aastal Andres Mustonen. Ansamblisse kuulavad Andres Mustonen, kes mängib viiulit, vioolat, plokk, krummhorne, plokkflööti ning on ka ühtlasi ansambli juht. Olev Ainomäe, kes mängib pommerit, oboed, plokkflööti, šalmeid, krummhorni, rauschpfeiffi. Tõnis Kaumann laulab baritoni ja mängib löökpille. Klahvpillidel – orel, klaver, klaversiin on Ivo Sillamaa
muusikariista räägitud loost.Samuti ei saa jätta mainimata nii tähtsa kontseti puhul väga uhkeid kostüüme, suur saali, kus oli näha palju kõrgklassi inimesi ja muidugi oli ka pingutatud lava ehituse kohapealt.Iga viimane kui detail oli suurepärane. Minu lemmik aariaks oli see, kui matadoor Escamillo esitab toreadoori laulu. Kontsert oli väga hästi õnnestunud, kuna ta oli kaasahaarav.Publikule meeldis see ka väga isegi kui me viibisime teisel pool kinoekraani olid emotsioonid väga kõrgel.Ma usun, et see kontsert/ooper ei jätnud kedagi tuimaks ja ma soovitan kindlasti kõikidel minna Carmenit vaatama.
oleks heitnud, passi vaatamisest rääkimata. Sama kordus tagasisõidul saarelt lahkudes ega Rootsi saabudes (reisisime Islandile Rootsi kaudu) ei tundnud keegi meie ega meie dokumentide vastu huvi. Ja meie veel närveerisime oma pagasi pärast nimelt on Islandile lubatud kaasa võtta kolm kilo toiduaineid, meil aga oli kolmkümmend. Varastamine on Islandil tundmatu mõiste. Enamasti ei lukustata saarel maja- ega autouksi. Rattaid ei pannud me lukku ka siis, kui terve päeva neist eemal viibisime. Huviretkele siirdudes viskasime kogu varanduse teeviida alla hunnikusse, kus see meie tagasisaabumist ootas. Ka linnakämpingus jätsime jalutama minnes telgi üles ja asjad telki. Ujulate riietusruumides on ainult nagid ja lahtised riiulid, ei mingeid lukustatud kappe ega jala ümber käiva rõngaga võtmeid. Suplemise ajaks jätsime neisse oma fotoaparaadid, dokumendid, krediitkaardid ja rahatagavara.
Mis tunne oli esimesel koolipäeval siia majja tulla? Esimest korda kõndisin LÜG-i ruumides ringi küll sisseastumiskatsetel, ent ega sellest lühikesest retkest midagi suuremat vist meelde ei jäänud, kui et käimas olid veel viimased viimistlused koolimaja avamiseks - juhtmed polnud veel kõik ühendatud klassiruumis jne jne. Esimene september võimaldas tiba rohkem avastada ja tunne oli selline, noh, positiivset kogemust tõotav. Aktus oli vähe teistsugune - viibisime õues, kuulasime õpilasi esinemas (Anita Rotberg esitas seal vist Birgit Õigemeele "On nii täiuslik see") ning lasime heeliumiga täidetud õhupalle lendu, et tähistada ühisgümnaasiumi avamist. Seda kanti vist üleriigiliselt üle, samal ajal avati ka mõned teised riigigümnaasiumid - mingi ühisaktuse stiilis asi. Mis tunne oli siin koolis lõpetada? Väheke muserdav, samas meeletult ootusärev. Kool ise oli
läheb kergemaks!" Grr##! Õhtupäikese viimastes kiirtes kurule jõudes vaatasime alla peopesasuurusele külalapikesele, kust me olime ennelõunal alustanud ja adusime esimese mägede reegli- vahemaid ei mõõdeta mitte kilomeetrites, vaid tundides, ent kas üles ja kotiga või alla ja ilma!? Pehmete jalgadega maabusime cabana Curmatura külje all mäenõlva rohelisel lapikesel. Olime roninud üle aheliku ääre ja viibisime nüüd kuusemetsadega kaetud kaljuringis. Kuum grokk ja piparmündiõli salv päästsid meie hinged, loitev lõke maas ja säravad tähed selges öötaevas. 21. august, kolmapäev, matka 2. päev Meie rühmal vedas ilmadega kohutavalt. Kõik matkapäevad paistis päike, puhus mahe tuuleke. Kus me ka ei viibinud, meie ümber oli ilus ilm, vastasahelikus sähvisid välgud ja seisis vihmaloor
Minu vennal oli teooria, et mida rohkem vahetad kohti, seda enam on šanssi ellu jääda. Edasi liikuda – selles oli pääsemine. Seepärast avaldasime kolmekesi, isa, vend ja mina, soovi vabatahtlikult minna üle teise laagrisse. Siis me veel ei teadnud, et lehekülg „Klooga“ ei ole meie jaoks veel lõppenud. 49 Lagedi oli inimtühi paik metsade ja põldude keskel. Ja kuigi viibisime seal ainult kolm nädalat, jäi see koht meile meelde – siin lahkusime isast. […] Lagedil pandi meid barakkidesse, kus ei olnud põrandaid, narisid ega lavatseid, magasime paljal maapinnal. Aga seal toideti paremini. Laagri piirde taga elas eestlasest SS-seersant oma perekonnaga. Tema maja õuel oli väliköök kateldega. Töötasin seal kütjana, minul ja minu paarilisel lubati ära süüa jäägid kateldest. Isa ja vend töötasid laagris. Möödus kolm nädalat
annaabi.ee 
