kujundasid kõik omapärast käekirja ja loobuti nõukogulikust temaatikast. Neile sai tüüpiliseks isiklike subjektiivsete, fantastiliste maailmade loomine ja esteetiline nõudlikku. SOUP 69 korraldas oma I näituse kohvikus Pegasus, kus esinesid Ando Keskküla, Andres Tolts, Leonhard Lapin, kes olid ka rühmituse ideoloogid. Neid kunstnikke on iseloomustatud kui intellektuaalset, ideekeskset, tõsidust vihkavat, hüperkriitilist, süsteemidevälist, eelarvamustevaba rühmitust. SOUP-i näituseplakatil oli Andy Warholi Campbelli supipurk. SOUP69 ringkonna oluliseks väljendusviisiks olid happening`d. Kunstirühmitus „Visarid” (1967–1972) tekkis Tartu Ülikooli kunstikabineti baasil, mille juhatajaks oli aastatel 1962–1975 Kaljo Põllu. Rühmitus määratles oma tegevuse eesmärke manifesti kaudu, kus oli kirjutaud ka rahvusliku kultuuri omapärast, harmooniast ja tasakaalust
esines, näiteks viljalõikaja, kohmakas karjus, viinamarjakasvataja. Tal tuli hea idee - muutis end vanaks naiseks ja kiitis alguses vilju, siis ütles et Pomona on palju ilusam ja suudles teda, aga ei suudelnud nagu vana naine. Pomona ehmatas ära. Vertumnus istus jalakapuu alla, kus olid viinapuuväädid ja rääkis jutu nende koosolemisest ja üksteise vajamisest. Ta hoiatas, et Pomona kuulaku vana naist, sest Venus vihkavat kõva südamega neide. Ta ütles, et ta töötaks hea meelega tema kõrval, sest Pomona on tema ainus, esimene ja viimane armastus Vertumnus jutustas kurva loo Anaxaretesest, kes põlgas kosilane Iphise. Iphis poos end Anaxaretese väravaposti külge ning karistuseks muutis Venus Anaxaretese kivikujuks. Vertumnus hoiatas Pomonat selle saatuse eest, palus Pomona kätt, heitis kõrvale vana naise kuju ja Pomona alistus ilu ja kõneosavuse ees. Nüüd oli aial kaks aednikku.
Isu. Iha. Nälg. Janu. Vastumeelsus. Kui see püüdlus on suunatud tema põhjustajale, siis nimetatakse seda ISUKS [appetite] või IHAKS [desire], viimane on üldnimi, ning esimese tähendust on tihti kitsamalt mõistetud kui iha toidu järele, nimelt kui nälga ja janu. Kui püüdlus on suunatud millestki eemale, siis nimetatakse seda VASTUMEELSUSEKS [aversion]. /…/ Armastus. Viha. Seda, mida inimesed ihaldavad, nad öeldakse ka ARMASTAVAT ja mida nad VIHKAVAT, selle suhtes nad tunnevad vastumeelsust. Nii et iha on sama mis armastus, ainult et ihaga me tähistame alati objekti puudumist, armastusega tavaliselt selle olemasolu. Niisamuti tähistame vastumeelsusega objekti puudumist, vihaga objekti kohalolekut. Mõned isud ja vastumeelsused on inimestele kaasa antud, nagu näiteks söögiisu, eritamise ja kergendamise isu (mida võib samuti ja õigustatult nimetada ka vastumeelsusteks millegi suhtes, mida inimesed tunnevad oma kehas) ning veel
Isu. Iha. Nälg. Janu. Vastumeelsus. Kui see püüdlus on suunatud tema põhjustajale, siis nimetatakse seda ISUKS [appetite] või IHAKS [desire], viimane on üldnimi, ning esimese tähendust on tihti kitsamalt mõistetud kui iha toidu järele, nimelt kui nälga ja janu. Kui püüdlus on suunatud millestki eemale, siis nimetatakse seda VASTUMEELSUSEKS [aversion]. Armastus. Viha. Seda, mida inimesed ihaldavad, nad öeldakse ka ARMASTAVAT ja mida nad VIHKAVAT, selle suhtes nad tunnevad vastumeelsust. Nii et iha on sama mis armastus, ainult et ihaga me tähistame alati objekti puudumist, armastusega tavaliselt selle olemasolu. Niisamuti tähistame vastumeelsusega objekti puudumist, vihaga objekti kohalolekut. Mõned isud ja vastumeelsused on inimestele kaasa antud, nt söögiisu, eritamise ja kergendamise isu (mida võib ka nimetada ka vastumeelsusteks millegi suhtes, mida inimesed tunnevad kehas) ja veel mõned teised vähesed isud. Ülejäänud
annaabi.ee 
