tõepära küsimus? Erinevaid jõuallikaid, nagu on Eesti seni kõige enam kasutatud heitemasina joonisel, kasutava katapuldi ajalooline olemasolu ja tõepära on ülimalt kaheldav. Seda tänu paljudele tehnilistele puudustele: 1. kuna on mitu jõuallikat, peaks masinal olema väga tugev vints (et pingutada köite keerdpinget ja vibukaari) 2. raam ja põrketoendiks olev pruss, mille külge kinnitub vibukaar, peavad olema väga tugevad ja harukordselt jäigalt ning kindlalt teineteise külge kinnitatud 3. katapult peaks olema väga tugevalt maapinna külge kinnitatud, sest kaks jõuallikat annavad väga suure hoo 4. nöör tõmmatakse vibukaare suhtes väga nõmeda nurga all pingesse 5. iga heitega annab heitekang põrketoe pihta, mille küljes on ka vibukaar,
Mõningaid andmeid relvade kasutamise ja eestlaste sõjanduse kohta pakuvad ka tolleaegsed kirjalikud allikad, eelkõige Henriku Liivimaa kroonika. Relvastus Eesti sõdalase käsutuses olid 12.-13. sajandi vahetusel nii kaug- kui ka lähivõitluse relvad, nii ründe- kui ka teatud kaitserelvastus. Lahingus kasutatava relvastuse määras ära, kas sõdalane oli jala või ratsa. Jalamehe kaugvõitlusrelvadeks olid vibu, nooled ja viskeodad. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides. Vibukaar valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja nööridest, ning sellega sai visata väiksemaid kive kaugemale ja kõvemini. Tähtsal kohal oli oda
säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Esimeste relvade hulka kuuluvad ka vibu ja nool. Vibunööriks tarvitati loomasoolt, nooleotsaks - teravat kivikildu või konti. Selliseid relvi on leitud mitmelt poolt eelajaloolise inimese koopast. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides. Vibukaar 5 valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling
jõudsid esimesed portselanist esemed Euroopasse (kus seda hakati valmistama alates uusajast). PORTSELAN Hiinas leiutatud rauasulam, milles on 2,14 – 4 % süsinikku. Malm on väga heade valuomadustega ja terasest odavam materjal. Euroopas hakati malmi tootma alles alates 14.saj. MALM Sõjapidamise vahendina kasutusel olev vibupüss, mille põhikorpus valmistati üldjuhul pronksist ning vibukaar puidust ning luust. AMB Paberi toorainena kasutati kanepikiude, lina, bambust, puukoort, puuvillaseid kaltse, riisiõlgi jm, mis kivist uhmris peenestati, leotati vees ühtseks massiks ning seejärel liimainega segatult ühtlaselt spetsiaalsetele alustele laiali laotati ja kuivatati. PABER Kompassi kasutati tõenäoliselt algselt mitte navigeerimiseks, vaid hoonete/linnade projekteerimisel, et paika panna ilmakaared.
annaabi.ee 
