Seotus surnutega, kurat kui Toonela/Manala isand 22. Kirjelda (E.-H. Västriku artikli põhjal) vadjalaste veekogude ja veehaldjatega seotud uskumuste kihistusi. • Kalapüük – jumalannad, vetevalla valitsejad ja kalakaitsevaimud – austati, peeti meeles tähtpäevadel, korraldati riitusi. Respekti mere ja sellesse lokaliseeritud vaimolendite suhtes peegeldavad ka käitumuslikud normid, mille kohaselt ei tohtinud kalastades vanduda ega riielda. Musta kassi/kivi vetteviskamine lepitusriitusena. Feminiine kalade patroon ja vetevalitseja, kelle võimuses on hea kalasaagi andmine ning veestiihiate tekitamine. • Uppumine- paigahaldjad, deemonid, lastehirmutised - Kõige sagedasemaks veehaldja ilmumiskujuks ongi veekogu läheduses või vee piiril, tihti kivil istuv, iseäraliselt pikkade (tumedate) juustega naisterahvas, kes hoiab pead ja/või nutab. Nii mees kui nais haldjaid – uputavaid vaid vastassugupoolt. Igasugu veeõnnetusi seostati veehaldjaga.
– koledad, karvased jne, et lapsi eemal hoida neist 60. Kirjelda (E.-H. Västriku artikli põhjal) vadjalaste veekogude ja veehaldjatega seotud uskumuste kihistusi. • Kalapüük – jumalannad, vetevalla valitsejad ja kalakaitsevaimud – austati, peeti meeles tähtpäevadel, korraldati riitusi. Respekti mere ja sellesse lokaliseeritud vaimolendite suhtes peegeldavad ka käitumuslikud normid, mille kohaselt ei tohtinud kalastades vanduda ega riielda. Musta kassi/kivi vetteviskamine lepitusriitusena. Feminiine kalade patroon ja vetevalitseja, kelle võimuses on hea kalasaagi andmine ning veestiihiate tekitamine. • Uppumine- paigahaldjad, deemonid, lastehirmutised - Kõige sagedasemaks veehaldja ilmumiskujuks ongi veekogu läheduses või vee piiril, tihti kivil istuv, iseäraliselt pikkade (tumedate) juustega naisterahvas, kes hoiab pead ja/või nutab. Nii mees kui nais haldjaid – uputavaid vaid vastassugupoolt. Igasugu veeõnnetusi seostati veehaldjaga.
Töödeldi välja normid. Tõde ei pidanud tuvastama, kuid pidi fikseerima rikkumise (reeglite järgi). Süüdistamine. Avategu (avalikus kohas toimuvad rikkumised) ja appikutsega süüdistamine (tuleb kõvasti karjuda kui toime pannakse kuritegu) Saksi õiguspeeglis. Kasutati jumalikke jõude otsustamisel, kas keegi on toime pannud rikkumise. Ordaaliad- jumalakohus, süütuse tõestamine- nt. antakse mürki, kui sureb, on süüdi; ka vetteviskamine, hõõguva raua kandmine peos, seaduslik kahevõitlus, tõestuse kinnitamine vandega, kindla arvu tunnistajate kaasvannetega. 3 .Sugukondliku korra karistuse vormid Karistus tekib koos riigiga. Ohverdamine- pidi vaigistama jumalate viha, seetõttu oli vaja lunastusohvrit. Ka tänuohver- pidi tänama jumalaid. Lindpriius- sugukonnast väljaheitmine. Hiljem kasvas sellest väljasaatmine.
Niisugustele kahtluse kõrvaldamise kinnitamise võtetele osundab arhailine mõtteviis iseenesest ning see on ulatunud välja tänapäeva. (Ka moodne õigus nõuab liisuheitmist, kui mõistus vastutust leida ei suuda.) Kaheteistkümne mehe vanne oli veel 16. sajandil Põhja-Saksa maakohtutes kasutusel. Jumalaotsusteks olid meie jaoks piinamisena tunduvad meetodid (hõõguval adrahõlmal paljajalu käimine, kinniseotud katsealuse vetteviskamine jne.). Kõigil neil juhtudel selgus tõde menetluse tulemusena. Protsessi kulg pidi andma võimaluse eraldada tõde valest. (Näiteks veeproovi puhul süütuse tõend ei seisnud mitte veepinnale ujuma jäämises, vaid põhjaminekus. Õige tuli veest välja tuua õigel ajal, süüdlane ujus ise välja.) Kuna kellegagi ei sünni midagi juhuslikult, ilma kõrgemate jõudude soovita, siis sai ka kõikvõimalikke
annaabi.ee 
