märkide parodeerimine ja kahtluse alla seadmine. Följetonistlik proosa jätkub pooltõsiste ja peaaegu päristõsiste raamatutega. Otsene järg ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) paroodiline ja seksistlik. Parodeerib Eesti folkloorist näkke ja ka naiste maailma ning teisalt teaduslikku teksti. Draama: 1970-80: ,,Püha Susanna ehk Meistrite kool" ja järgmised näidendid ühendavad traagilist ja koomilist. Selle aja proosast saab tragikoomiline rõhuasetus Vetemaal. ,,Hõbeketrajad" (1977) üks tõsisemaid romaane, aga ka kerget meelt, mis Vetemaalikku tragikoomikat iseloomustab. Filmi tegemise romaan. Probleemikeskne proosa ei kadunud. Tõsisem probleem on teksti peidetud ja selle probleemi ümber käib arutelu. Probleemikesksust näeme draamas ja proosas mitmes variandis. Üks servapealseid, kuid märgilisi näiteid romaan ,,Tulnuk" (1987) tüstoopia, Eesti ulme väike algatus. Jätkas kirjutamist ka 90ndatel ja 00ndatel.
Aga hämmingusse satub ka tegelane ise, kes täheldab, et ta ei suuda oma käitumist teadvuslikult fikseerida, vaid taipab oma võimalusi alles pärast teo sooritamist. Ta ei käitu ootuspäraselt, valmistades pettumuse eelkõige iseendale, sest ta teod ei vasta tema ettekujutusele enda kõlbelisest minast. Seega on Vetemaa tegelane oludes kujunev, iseend oma tegudes tundmaõppiv ning oma piiridest väljaastuv, nn. transtsendentne karakter. (Vetemaal on telenäidendis «Illuminatsioonides üheksale näitlejale (pauguga lõpus)» tegelane Eneseotsija, kes otsib puhast, tõelist mina. Tundub, et sellise tegelase abil on reflektiivsuse äärmuslike võimaluste ja psühhoanalüüsi mõnede aspektide parodeerimise kõrval naeruvääristatud ka isiksusekontseptsiooni, mis kehastub kindlalt defineeritava, iseendaga võrduva ja lõplikult valmi karakterina.) Teo ja tahte vahekordi
öelda, et torkab silma see, et tekstid on väga kindalt konstrueeritud – mõistusega teksti tegemine. Arusaadav ka, et kirjanik ei tohi päris mõistust kaotada, aga see intellektuaalne joon torkab silma, samuti ka see, et mingisugused eetikasse ja sotsiaalsesse ellu puutuvad teemad on ta jaoks koguaeg tähtsad. See on ka põimitud psühholoogilise kujutamisviisiga. Kui võtta näiteks Vahing ja Vetemaa kõrvuti, siis Vahing regeleb püshholoogiaga ja eetika on aimatav, Vetemaal on esiplaanil sotsiaalsed teemad ja muu lihtsalt liitub. Vetemaa loomingulist palet pehmendab see, et ta on varasest loomingust alates ikkagi tugevalt koomikasõbralik autor. Draama puhul võib öelda, et komöödiad moodustavad eraldi rea, aga nad on tihtilugu mitte niisama lihtsalt lõbusad tükid, vaid traagiline poolus on neis sageli kaasas. Draamalooming hakkab omakorda kahte suurde lahtrisse jagunema: ühelt komöödiate (tragikomöödiad) ja teiselt poolt tõsised tükid (draamad,
pidada, sotsiaalpoliitiline, sotsiaalpsühholoogiline dimensioon olemas. Otsib mitterealistliku kirjutamise variante, mis talle võiks sobida. Ulme võtmes ei tule suurt läbilööki nagu följetonismiga. Otsingud jätkuvad. Senine realistlikumale stiilile lähim "Hõbedaketrajad" romaan, jutustab filmitegemisest 1977. Seostub sellega, et filmilint sisaldab hõbedat. Tehakse filmi Rummo- Jürist. Sellest varem film ka tegelikult tehtud. Tegeleb ka nn tõsiste probleemidega. Vetemaal mitu rauda tules. Realistliku ja, koomika sidumine, tuleb kõigis tekstides välja. Tulevad ka sünteesid, nt Vetemaa 70- 80ndate kõrgperioodist: 1985-90 "Möbiuse leht I-II" realistlik põhi, eetilised probleemid. Temaatika hulludega seotud. Kui esimene varasem ots Vetemaa proosast pigem realistlik, siis II periood, mis kõrgperiood kahtlemata, ei ole enam nii ühemõtteliselt realistlik. Realismiga võib siin pistmist olla, ka koomikaga mingit tegemist.
annaabi.ee 
