puruks rebitakse, on inimsuhetega õnneks teistsugused lood. Juba loo alguses on näha, et mõlema noore vahel midagi on, sest kui Kustas mandunudlt lõppeks Maali juurest lahkuma hakkab, kuna Maali kuidagi Kustase palvetele teda sisse lasta ei vasta, hüüab Maali Kustase enda juurde tagasi. Sellest sammust saab novelli murdepunkt. Kustas aga hakkab kohe Maalile järsult lähenema, mida tüdruk vältida püüdis. Nad ajavad teineteist taga, kuni veskini, kuhu Maali end lukustab. Armastus aga ei küsi hinda ning sulane Kustas jääb veskiukse taha ootele, lootus pole kadunud. Asjad kulgevad sinnani, et Maali ütleb viimaks välja selle, mis niigi selge tundus: Kustas on neiule alati meeldinud, saati, et ta juba ennast piisavalt vanaks peab, on ta alati endale kedagi Kustase sarnast soovinud, kes teda hoiaks ja armastaks, südamest. Nii saigi kass lõpuks
· on hoolimata tsükli traagilisest lõpust täis lootust, armastust elu vastu ja õrna, nooruslikku romantismi · Looduse meeleolud on lahutamatult seotud kangelaste elamuste ja saatusega · Kogu tsüklit läbib tema alatise kaaslase - ojakese - kuju "Kaunis möldrineiu" · Noormees läheb otsima õnne, rännates läbi maa ojakese eeskujul. "Teele". · Oja ise näitab talle teed ja noormees otsustab järgneda oma sõbrale ("Kuhu") · Metsa südames jõuab ta veskini ("Peatus") · Ta armub ilusasse möldrineiusse ja talle tundub, et on oma õnne leidnud ("Tänulaul ojale") · Järgmised laulud peegeldavad kasvava armastuse vahelduvaid meeleolusid ("Laupäeva õhtu" , "Uudishimu", "Kannatamatus" , "Hommikutervitus" , "Möldri lilled" , "Pisarate sadu") · Tsükli kulminatsiooniks on laul "Minu" · Õnneliku armastuse tunne täidab ka kaks järgmist laulu "Paus" ja "Rohelise paelaga" · Siin toimub dramaatiline pööre. Nähtavale ilmub
Rada jätkub pargi parempoolsest nurgast vana hobuseteed mööda üle Piusajõe talu nurme. Esimene suurem liivakivipaljand ilmub nähtavale umbes pool kilomeetrit pärast Vastseliina parki. Ühel kuumal suvepäeval läinud keegi sulapoiss Paap allpool müüri olevasse võrendikku suplema ja uppunud. Sellest ajast peale nimetabki rahvas seda paljandit Paabu müüriks kalda kõrgus 9 m, paljand 6 m. Rada läheb edasi vana hobuseteed mööda Piusajõe talu õue tagant kuni Kelba veskini. Kelba veski valmis 1933. aastal. Lihtjahvatamise kõrval tehti ka kruupe ja tangu. Kelba veski juurest siirdub rada üle vana veskisilla jõe paremale kaldale. Külavaheteed mööda jõuab taas alla jõe äärde ning sealt edasi Makõ veskini. Ajaloolase Heinrich Prantsu teateil töötas 18. sajandi lõpul Makõ veskis mõisa vasekoda, kus veejõul taoti vaskriistu, esijoones viinakodade katlaid, torusid jm vajalikku ümbruskonna mõisatele.
1) maapiir Eesti-Läti-Vene piiri kolmikpunktist Pihkva järveni 2) järvepiir Pihkva, Lämmi- ja Peipsi järvel ning 3) piir Narva jõel Maapiir kulgeb kolmikpunktist Piusa-äärse Võmmorskini üldjoones põhjakirdesse ja mööda Piusat itta, teeb suure kaare ümber Saatse ja jätkub loode suunas Pihkva järve Kulje orglaheni. Värska lahe suudme idakaldal ümbritseb Eesti territoorium enklaavina Venemaale kuuluvat Dubki (Tupka) kaluriküla. Vooluvetest jälgib piir Parmult Kiviora veskini (8 km) Pedetsi jõge, Meeksi oja (5 km ulatuses Vaniku paisjärvest väljavoolul), Piusat (15 km Võmmorski ja Rääptsova vahel), Moložvat (Mustoja; koos Pattina veehoidlaga 6,5 km) ning Kuuleski oja – Kulje lahte (2 km). Piir lõikab Pabra (1,35 km) ja Vaniku paisjärve (0,55 km pikkuse joonena). Eesti poolel on kagupiiriäärsed vallad Võrumaal Misso, Vastseliina ja Meremäe (kokku 31 piiriküla) ning Põlvamaal Värska (18 piiriga külgnevat küla). Venemaa poolel külgnevad
annaabi.ee 
