● Jõeköster ● Jõekukk ● Jõepapp ● Ädalakägu ● Levik Teda leiab Euroopas, Aasias ja Loode- ● Aafrikas katkendlikult peamiselt mägismaadel. Eestis väikesearvuline talikülaline. ● Eestis võib talvitumas näha ainult 200-250 ● isendit, aga see arv on vähenemas. Teda kohtab külmumata väikestel jõgedel. ● Elupaik ja eluviis Eestis võime vesipappi näha kinnikülmumata ● kiirevoolulistel jõgedel. Vesipapp jookseb, ujub ja sukeldub hästi. ● Toitu otsides jookseb vee all mööda kivist ● põhja. ● Lend on tal jõuline ja hoogne. Sageli istub veepinna kohal lepajuurel, ● oksatüükal või veest välja ulatuval kivil. Toitumine ● Toiduks on väikesed veeselgrootud, peamiselt putukad. ● Samuti võib toituda väikestest kaladest. ● Hangib toidu veest või vee ligidalt.
Kevade suurvesi 3,71 Sügise suurvesi 3,8 Aasta suurvesi 3,8 Tabel 1: Andmed Peeda jõe Paju veski lävendi suurvee vooluhulkade kohta (m3/s) Elustik Peeda jõe ja Idaoja hoiualal võib näha kasvamas allikamailast, harilikku vesisammalt, kallas tömpkaanikut, jõgiputke ja jõgitakjat. Kaitsealustest loomadest kohtab hoiualal ka ojasilma ja saarmast. Nähtud on ka jäälindu, vesipappi ja rohukonna. Hoiuala tähtsaim liik on jõeforell, kes asustati veekokku aastatel 1992-1994. (Eesti Loodus)Kehvade valgustingimuste tõttu on aastal 1992 tehtud uuringu kohaselt suurtaimestik suhteliselt vaene. Põhjaloomastiku biomass on võrdlemisi kõrge. Ülemjooksul esineb ka jõevähki, kuid alamjooksul mitte. (kaitsekorralduskava) Jõeforelli asustamine Kirjeldatud jõe omadused on sobivad jõeforellile, kes vajab eluks kiiret voolu, jahedat ning
alguses ja lendab taas oma pesitsusaladele aprillikuus. Vaid haruharva on ta pesitsenud ka Eestis, enamasti teeb ta seda aga mägismaadel kiirevooluliste jõgede ja ojade kallastel. Eestis võime teda näha kinnikülmumata kiirevoolulistel jõgedel. Vesipapid jooksevad, ujuvad ja sukelduvad väga hästi. Lend jätab neil jässaka keha tõttu jõulise ja hoogsa mulje. Tavaliselt lendavad nad madalal kas veepinna või maapinna kohal mööda jõesängi üles- või allavoolu. Sageli võib vesipappi näha ka niisama vee kohal mõnel oksatüükal, lepajuurel või veest välja ulatuval kivitipul istumas. Kui teda ka samaaegselt ärritada, siis jätab ta suuresti kirikhärra mulje: tema valge lapp rinnal ja must ülejäänud sulestik moodustavad kirikuõpetaja rüü ja ärritamise korral tehtavad kummardusedki on kirikule omased. Veel enam, ka enne ja pärast sukeldumist või õhulendu teeb ta hulka kummardusi. Kõik see on aluseks
külmu. Foto: Fred Jüssi Niisugustel jõelõikudel võibki siis näha rästa suurust tumepruuni lindu, kel valge laik kurgu all. Siit see papi nimigi, sest lind meenutab kirikuõpetajat, kel must talaar üll ja valge manisk ees. Kui linnukest pikemalt vaatama jääda, siis võib näha, mismoodi ta aeg-ajalt kehaga nõksutab ja seegi on, nagu kummardaks kirikisand palvusi üteldes. Vanasti kutsuski rahavas vesipappi jõekirikisandaks või jõeköstriks. Jõekärestikele ja allikalistele ojadele tuleb vesipapp meile põhja poolt -- Skandinaaviast, Põhja-Soomest ja Koola poolsaare jõgedelt, kus talved käredad ja häid jahimaid kasinasti. Jahti peab vesipapp vee all. Hüppab kärestikku ja kui jälle veepinnale vupsab, siis toob kaasa mõne puruvana, kooriklooma või koguni väikese kalakese, et see jääserval nahka pista. Teist niisuguste elukommetega laululindu meil, jah, ei ole.
annaabi.ee 
