(7. kehalüli) pearindmiku ja ümara tagakeha vahel. Lõugtundlad lõpevad küünisega, mida saab liigendi abil peita; küünise tipus avaneb mürginääre. Seedimine kehaväline, toit imetakse sisse. Lõugkobijad väikesed, isastel muutunud sugutuselundeiks. Tagakeha tipul võrgendi- näärmed, mis eritavad väga tugevat, valgulise koostisega niiti. Võrgendit (võrku) kasutatakse saagi püüdmiseks, pesa ehitamiseks, lendamiseks jne. vesilestad (Hydrachnellae, Hydracarina) Ehitus: Väikesed, enamasti mikroskoopilised. Pearindmik ja tagakeha kokku sulanud. Suised lühikesed. Lõugkobijad koos ülahuulega võivad moodustada imi- koonuse; lõugtundlad tollele ligistunud või liiguvad eraldi. Jalgu neli paari. Mujalt: Klass hiidjalgsed (Pycnogonida , Pantopoda) Ehitus: Kere väike, suur osa siseelundeist asub jalgades. Kärsa külgedel väikesed lõugtundlad ja lõugkobijad. Käimajalgu 4 või 5 paari. 46
nad on ämblikulaadsed. Nad kaitsevad end sõrakujuliste lõugkobijatega, millega nad haaravad ka saaki. Nad söövad väiksed putukaid ja ämblikke. Tagakeha tipus asuva mürgiastlaga surmab ta oma ohvri, rebib selle tükkideks ja imeb tühjaks. Kõige arvukamad ämblikulaadsed on aga lestad. Lestad on väikesed ämblikulaadsed, kes võivad olla nii parasiidid kui ka vabad olendid. Taimelestad koovad taime peale võrku. Mullas elavad erkpunased lestad (sametlestad). Vees on vesilestad (ka punane). Puugid on kõige suuremad lestad ja toituvad koomade verest ning selleläbi levitavad haigusi (puukborrelioos ja puukensefaliit). Emased puugid imevad verd. Inimese külge tulevad puugid rohukõrtelt. 39. Putukuate iseloomustus, välis- ja siseehitus Putukad on lülijalgsed loomad, kelle keha koosneb east, ringmikust ja tagakehast ning kel on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul liikidel ka tiivad. Putukad on kõige arvukam loomarühm maal
Aerjalalised moodustavad loomhõljumi ühe komponendi ning nad on tähtsad kalatoiduna. Lõpushännaline – kaladel nugiv, magevetes tavaline Kakandiline – vesikakand Kirpvähilised – paljudes järvedes esineb arvukalt järve kirpvähki Kümnejalalised – jõevähk, oli veel sajandi lõpul Eesti jõgedes ja järvedes väga tavaline ja arvukas. Praeguseks on ta levila tunduvalt ahenenud ja arvukus langenud. Ämblikulaadsed – vesilestad on järvedes tavalised ja tihti arvukad. Muudest ämblikulaadsetest elab meil veel vesiämblik Putukad – ühepäevikulised (nende vastsed moodustavad tihti olulise osa järvede loomhõljumist), hooghännaline Kiililised – taimestikurikastes väikeveekogudes on massilised perekonna kõrsiklane vastseid (kõrsiklane, tondihobu, liidrik, seenliidrik, pisiliidrik, vesikiil, hiigelkiil). Väga mitmesugust tüüpi
kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse grammidesse ruutmeetri kohta, samal ajal kui muude põhjaloomade elusmass kokku jääb enamasti vahemikku 1–50 g/m2. Tavalised on ka väheharjasussid, kaanid, vesilestad, vähkidest vesikakand ja kirpvähid. Madalas taimestikurikkas vees on põhjaloomastik vormirohke. Järvede sügavamas, taimede ta ja hapnikuvaeses osas on vähe liike põhjaloomi – surusääsklaste vastseid, järve-klaasiksääse vastseid ja mõningasi väheharjasusse, harvemini herneskarplasi jt. Mageveeselgrootutel on oluline tähtsus keskkonnaseisundi näitajatena ja kalade toiduna. Inimtoiduks kasutatakse Eestis jõevähki. Rändkarbi tühje kodasid on kogutud kodulindude söödaks
annaabi.ee 
