rahvaste vahel kui ka mujal maailmas. Kujunduses lähtuti vastavale ajastule omasest arhitektuuristiilist ning ei püütud kujutada konkreetseid ehitisi. Euromündid Kõigil euromüntidel on nominaali väärtusega külg ühise kujundusega. Tagumine külg on aga iga riigi rahvusliku kujundusega. Vaatamata sellele kehtivad kõikide riikide euromündid kogu euroalal. Eesti euro müntidel on eesti kaart. Eesti euromüntide vermimiseks korraldatud rahvusvahelisel konkursil, aastal 2005, tegi parima pakkumise Soome rahapaja Mint of Finland. Eesti euromünte hakatakse vermima pärast euroalaga liitumise otsuse teatavakstegemist. Esimesed euro rahatähed hangitakse Euroopa Keskpankade Süsteemi vahendusel. Euro rahatähtede trükikulud ja müntide vermimiskulud kannab Eesti Pank. Euromündi rahvusliku külje kujunduse muutmine ei ole võimalik välja arvatud monarhiates iga 15. aasta tagant või monarhi vahetumise korral
Vanalinna Hariduskolleegium KESKAEGNE KAUBANDUS NING MÜNTIDE VERMIMINE Referaat Koostaja: Mai Moon Tallinn 2018 Keskaja ning müntimise algus Vana-Liivimaal Saksa ja Taani vallutustega algas Eestis ja Lätis keskaeg. Kehtima hakanud võimusüsteem andis enda alluvuses olevatele riikidele õiguse raha vermimiseks ning määras kindlaks ka selle väärtuse. Münte võisid vermida kuningad, piiskopid ja ordumeistrid. Raha valmistati linnale kuulunud rahapajas. Liivimaa esimesed mündid vermiti 1210. aastatel Riias. Algul vermiti Liivimaal ainult ühte nimiväärtust, penni, ja alati ühepoolse õhukese brakteaadi. Nii Riia kui ka Tallinna esimesi münte löödi vähe ja neile järgnes lühem või pikem vaheaeg. Riias jätkas müntimist 1230.–1250. aastatel piiskop Nikolaus, kes vermis
aastat tagasi. Sellest ajast pärinevate kuldesemete plaatinasisaldus on kõrge. Plaatinat leidub looduses ehedalt ja mineraalidena. Viimaseid on teada üle saja. Tähtsamad plaatina mineraalid on sperrüliit, kuperiit, bregiit, heversiit. Eheda plaatina mineraalid on ferroplaatina (ja polükseen), mis peale raua sisaldavad ka teisi plaatinametalle ning vaske ja niklit. 1819.a. leiti plaatinat Uuralis ja aasta hiljem hakati teda tootma 3-, 6- ja 12-rublaste müntide vermimiseks. Suuremad kümnenaelased eheda plaatina kamakad saadeti siiski ettenägelikult Peterburi Mäeakadeemia muuseumi. Ühe suure tüki saatis tolleaegne Venemaa rahandusminister krahv G. Von Cancrin rohkem küll poeedi ja riigimehena tuntud mineraloog J. W. Von Goethele, kes pidas seda oma rikkaliku kogu üheks kõige hinnalisemaks ehteks. Kuni Oktoobrirevolutsioonini andis Venemaa valdava osa maailma plaatinatoodangust (1913. a. 93,5%). Plaatinat oli nii palju, et Venemaal
6. saj. teisel poolel e. Kr. muutus Korintose müntide teine pool. Samal ajal võeti kasutusele ka uus müntimistehnika. Tridrahmidel hakati endise geomeetrilise sümboli asemel kujutama kiivriga naisepead. Pegasos esiküljel jäi alles. Algul kujutati naisepead nelinurkses raamis, kuid raam kadus üsna ruttu käibelt. Tekib küsimus, kas uue motiivi ja tehnika samaaegset kasutuselevõttu põhjustasid samad tegurid või mitte. Umbes samal ajal hakati väiksemate müntide vermimiseks kasutama samuti uut tehnikat. On kahte liiki drahme ja hemidrahme: ühtedel on kujutatud kiivriga, teistel kiivrita naisepead. Stiil on sama; pole mingeid märke sellest, et nad esindaks kaht eri jumalannat. Ka pöördel olev hobune on samasugune. On siiski üks erinevus: kiivriga naisepead ümbritseb ruudukujuline raam, paljapäiste naistega müntidel seda ei esine. Väiksema väärtusega mündid vermiti samuti arvatavasti ilma sisemise raamita. Raamiga münte peetakse vanemateks; seega ka
omaks. On hästi teada, et isegi mesinikud saavad mesilastelt palju vähem torgata ja sipelgauurijad sipelgatelt vähem hammustada kui võõrad inimesed. Rasvatihase emaslind õpib pesapojana tundma oma isa laulutüüpi ja aasta hiljem hoidub paarumast nende isastega, kelle laul meenutab tema isa oma (McGregor & Krebs 1982). Niisugust noorpõlve kriitilisel perioodil toimuvat õppimist nimetatakse imprintinguks ehk vermimiseks. Vermimise kui sugulaste tundmaõppimise mehhanismi kasutamisel ei puudu aga ka teatud riskid, nagu demonstreeris kujukalt K. Lorenz, kes jättis hanepojad kriitilisel perioodil ilma võimalusest tundma õppida oma ema, mispeale hanepojad võtsid "emaks" hoopis võõra olendi, antud juhul teadlase enda. Paljud loomad kasutavad aga veelgi lihtsamat mehhanismi, käitudes järgmise reegli kohaselt: kohtle igaüht oma kodus nagu sugulast. Näiteks suhtuvad laululinnud kõigisse
annaabi.ee 
