mis nõudsid tugevat tahtejõudu. Varakult hakkas ta tööle ka oma vanemate tagasihoidlikus tavernis. Kuid tema saatus polnud jääda maale. Verdi muusikalised anded avaldusid juba üsna varakult ning tema esimeseks muusikaõpetajaks sai Roncole küla organist Pietro Baistrocchi.Kui Verdi oli saanud kaheteistkümneseks, läks ta tööle Bussetosse kaupmees Barezzi juurde, keda ta ise on nimetanud oma teiseks isaks. Barezzi oli ise samuti muusikaarmastaja ja nägi juba siis noores Verdis Itaalia muusika tulevikku. Verdi aga jätkas oma õpinguid muusika alal õpetaja Proresi juures ja ladina keele õpinguid kanoonik Seletti käe all. Kuid vaatamata sellele oli Barezzi võtnud Verdi oma tütre muusikaõpetajaks. Noored aga armusid üksteisesse ning 1836.aastal abaiellusid. Neende abiellust spndisid ka 2 last, kes surid veremürgitusse. Giuseppe oli väga andekas, tegi kiireid edusamme ja kui ta sai kaheksateistkümne
muusikaõpetajaks sai Roncole küla organist Pietro Baistrocchi. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11- aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures. Kui Verdi oli saanud kaheteistkümneseks, läks ta tööle Bussetosse kaupmees Barezzi juurde, keda ta ise on nimetanud oma teiseks isaks. Barezzi oli ise samuti muusikaarmastaja ja nägi juba siis noores Verdis Itaalia muusika tulevikku. Verdi aga jätkas oma õpinguid muusika alal õpetaja Proresi juures ja ladina keele õpinguid kanoonik Seletti käe all. Giuseppe oli väga andekas, tegi kiireid edusamme ja kui ta sai kaheksateistkümne aastaseks, oli ta kirjutanud juba palju palu kohalikule puhkpilliorkestrile, koorile ja ka orelile. Tänu Barezzi toetusele ja väikesele stipendiumile, otsustas Verdi minna 1832. aastal Milanosse ja astuda sealsesse konservatooriumi
masurkad ja poloneesid. Need on Poola rahvatantsudest tulenenud zanrid, millised Chopin arendas täiusele. Poolakate kõige levinumaks tantsuks oli masurka. Giuseppe Verdi Giuseppe Fortunino Francesco Verdi süvdis 10. oktoobril 1813. Kui Verdi oli saanud kaheteistkümneseks, läks ta tööle Bussetosse kaupmees Barezzi juurde, keda ta ise on nimetanud oma teiseks isaks. Barezzi oli ise samuti muusikaarmastaja ja nägi juba siis noores Verdis Itaalia muusika tulevikku. Giuseppe oli väga andekas, tegi kiireid edusamme ja kui ta sai kaheksateistkümne aastaseks, oli ta kirjutanud juba palju palu kohalikule puhkpilliorkestrile, koorile ja ka orelile. Tänu Barezzi toetusele ja väikesele stipendiumile, otsustas Verdi minna 1832. aastal Milanosse ja astuda sealsesse konservatooriumi. Sinna teda vastu ei võetud ja ometi nimetati hilisemal ajal just see konservatoorium Verdi järgi
leedi Macbethile oma meest mõrvade teele lükkava deemonliku võimuahnuse kehastusele. Kõike seda tegi Verdi mitte teadmatusest ja Shakespeare'i ignoreerimisest, nagu talle raevukalt ette heideti, vaid ooperispetsiifikast lähtudes. Teoses, kus juhtiv osa kuulub muusikale ning komplitseeritud karakterite kõiki varjundeid on võimatu edasi anda, tuleb zanrile sobivaimate põhijoonte ja situatsioonidega piirduda. Tundub, et just "Macbethis" tekkis Verdis esmakordselt muusiku ja dramaturgi õnnelik süntees. Vaatemängulist romantikat minetava psühholoogilise draama kõige sisendusjõulisemais stseenides omandab orkestripartii erilise sugestiivsuse. Erutatusest ja rahutust rütmikast läbistatud muusika on paiguti beethovenlikult jõuline ning tundub otse uskumatuna, et taolisi võimsaid sümfoonilisi lehekülgi XIX sajandi esimese poole ooperiloomingus oli võimalik kirja panna. Suurt tähelepanu pööras Verdi orkestritämbritele
annaabi.ee 
