Selline palatalisatsioon ühendab Mulgit Tartu murdega ja erineb Võru palatalisatsioonist. Kui aga tüve i või e on säilinud, ei ole palatalisatsiooni üldse, nt latse "lapse", nänni "ema(om)", ätti "isa (om)". Morfoloogia · Iidvana taustaga on konstruktsioon, milles käskiv kõneviis keeldkõnes on põhiverbi vormid da-infinitiivi kujulised: ärä minnä "ära mine", ärä süvvä "ära söö", ära nartta "ära naera". Mulgi rahvaluules on nende verbivormide lõpul veel k, mis viitab algsele moodustusviisile. · Tingiva kõneviisi minevikus on kasutusel sünteetilised vormid, nt ollus "olnuks" ei tullus "ei tulnuks". Nüüd on need mulgipärased vormid muutunud kirjakeeles üldtuntuks. · Käändsõnades on omapäraseks jooneks h või n- lõpulised seesütleva vormid mõnedes sagedastes määrsõnade vormides, nagu kähen "käes", ehen ~ ihen
tegevuse puhul on sihitis täissihitise käändevormis, lõpetamata tegevuse puhul osasihitise käändevormis. 2.2 Aspektaalsete määrsõnade kasutamine Vene keele tugeva surve all on aspekti väljendamine määrsõnade abil taas oluliselt elavnenud. Aspektaalseid määrsõnu kasutatakse tihti ka seal, kus selleks puudub igasugune semantiline vajadus. Aspektimäärsõnu kasutades püütakse teiste vahenditega matkida vene verbivormide sisestruktuuri. Ära aeguma, lahendama, küüditama, lammutama, mainima Ära mainima ot-metit Ära lahendama raz-reshitj Aspektimäärsõnade kasutamisel on kindlasti negatiivne mõju kirjakeele stiilile ja ka sihitise reeglite järjekindlusele, sest aspektimäärsõna tingib täissihitist ka seal, kus sisuliselt õige oleks osasihitis. Pealtvaatajad said näha kena kündi Pealtvaatajad said ära käha kena künni 2.3 Mitmuse ülekasutamine
• Minevik: -tA + -i + hen → -tihen 10 27. Eesti keele eitusvormistiku kujunemine eesti keeles. Soomeugripärane pöörduv eitusverb taandus pikkamisi eesti murretes ja selle asemele tuli muutumatu eitussõna ei, ep. Sellega koos muutus ka eituslause ehitus. Kogu ümberkujundus toimus alamsaksa ja saksa keele mõjul. 28. Eesti keele käändeliste verbivormide kujunemine. Partitisiibid • Personaal, olevik: -pA ~ -βA → -v (partitsiibi tunnus, osa kvotatiivi tunnusest); -b/-vad (Sg/Pl3) • Personaal, minevik: -nUt (olnud täielikult käänduv; n verbaalnoomeni liide, -ut deminutiiviliide(?)) • Impersonaal, olevik: -tAβA ~ -δApA ~ ttApA ~ ttAβA Impersonaal, minevik: -tU ~ -ttU (-u deminutiiviliide(?); tänapäeval d lisandunud analoogilisena nud-vormi eeskujul) Infinitiiv, gerundium • -tAk ~ δAk
Kogu ümberkujundus toimus alamsaksa ja saksa keele mõjul. Tänapäeval eitussõna, minevikus eitusverb Eitusverbi pööramine kadunud 16.–17. sajandi paiku Vanas kirjakeeles esineb rohkesti saksamõjulist mitte-eitust, samuti eituse väljendamist asesõnade keegi, mingi jt abil (nt eth meije .... sex igkawessex walgkussex/ kumba jure keddakit woip tullema/ üllestöstetut sahme) Ajalooline eitusverb: tüvi e- 28. Eesti keele käändeliste verbivormide ajalugu 29. Fusionaalsed ja aglutinatiivsed muutused eesti keeles. 30. Eesti keeletüübi muutumine. Põhilised morfoloogilised keeletüübid: – Isoleeriv(sõnad koosnevad ainult tüvedest): vee sisse – Aglutineeriv(uute sõnade moodustamine toimub ainult afikseid lisades): vee+sse – flekteeriv e fusionaalne(lisatakse afikseid ja teisendatakse): vette – polüsünteetiline(sõnad koosnevad paljudest morfeemidest):
annaabi.ee 
