Tulemuseks oli majanduslangus, hinnatõus, kroonide asendamine rubladega, kaupade defitsiidi teke. Kultuuri hakati piirama, tekkis tsensuur, mis keelas ebasobivad etendused, kirjutised, teosed. Ebasobivad kultuuriväärtused hävitati. Mõni alistus, kuid mõni ka kirjutas endale sahtlisse( Betti Alver). Kunstis olid lubatud ainult pealikute portreed ja propagandaplakatid. Samuti muutusid ka kooli õppekavad venemeelseteks. Loodeti 1918. veebruarisündmuste kordumist, kus võimuvahetuse ajal on võimalus Eesti taas iseseisvaks kuulutada. 18.sept 1944 aastal nimetas Eesti viimane peaminister J. Uluots ametisse O. Tiefi, kelle eestvedamisel üritati saada Eesti iseseisvuse tunnustamist rahvusvahelisel tasandil. Kahjuks uus valitus ei suutnud Tallinna enda alla võtta, kuna sakslasi oli veel linnas, kuid heisati sini-must-valge lipp. 22.sept tungisid Nõukogude väed linna, mis
Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi ja kohtu- ning politseikorraldus muudeti samaks Venemaa-sisesega. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, nii sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpti asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa
administratiivsed: ametikeeleks muudeti vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi ja kohtu- ning politseikorraldus muudeti samaks Vene-sisesega. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, nii sai Revalist Revel ja Dorpatist Jurjev. Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.
venelasi, kohtu- ja politseikorraldus muudeti samaks Venemaa sisekubermangudega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Eesti Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpti asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893.
annaabi.ee 
