Hubelite kodusse oli tellitud "Olevik," seda loeti põhjalikult, mõnikord mitu korda. Oma esimeseks suurkooliks pidas tulevane kirjanik isatalu tagakambrit, kuhu puhkepäeviti kogunesid ümbruskonna arenenumad mehed, et lugeda ja arutada maailma asjade üle, lugeda ajalehti ja populaarteaduslikke raamatuid, mis tol ajal ilmusid. Vallakooli lõpetanud töötas Eduard mõned aastad samas koolis ja seejärel siirdus Tartusse venekeelsesse linnakooli. Noormehele oli see elumuutus suureks sündmuseks, sest ta tuli ju metsakülast. Oma mälestusteraamatus kirjeldab Mait Metsanurk linna kui hiigelsuurt liikumist, mis tema esialgu segadusse ajas. Linnakoolis tutvus tulevane kirjanik mitmesuguse kirjandusega. Ta õppis ära ka viiulimängu, mis talle mõningast elatist andis. Kirjandisliku tegevusega alustas Eduard Hubel käesoleva sajandi esimestel aastatel. Esialgu olid need
kõrvale jätma isiklikud tunded, mis teinekord võivad ehk segada otsuste tegemisel. Kui valus ka ei oleks ja kui väga aidata ka ei tahaks, on tegemist siiski sotsiaaltöötaja ning tema tööga. Kurb, kui mõni sotsiaaltöötaja end jumalana tundma hakkab, kui satub joovastusse võimust, mida pakub töö, kus saad kellegi elu üle otsustada...Kõigil meil on ehk meeles sotsiaaltöötaja Tudust, kes leidis ja ENDA arvates tegi õigesti, pannes kaks pisikest last venekeelsesse hoolekandeasutusse.. Alati peab püüdma leida parim võimalik lahendus. Meie sotsiaaltöötajana ei ole kunagi ega saagi olema oma töös ja otsustes vaba, vaid me peamejuhinduma seadustest, ühiskonnagruppidest, eetikast. Inimeste väärtused muutuvad, abivajajad muutuvad ning ka sotsiaaltöötajad muutuvad aja ning ühiskonnaga, üks aga ei tohi muutuda ikka peab jääma ausaks, erapooletuks, kohusetundlikuks.
kodakondsusega isikuid paigutada kahte rühma: ühed, kes on täiesti vastu eesti keele õppimisele, tuues põhjenduseks, et on kogu oma elu saanud ima selletagi hakkama ja lihtsalt keelduvad eesti keele õppimisest ja teise rühma kuuluvad inimesed, kes leiavad, et kui nad elavad siin, peaksid nad tõesti oskama oma isamaa ehk Eesti riigikeelt eesti keelt. Nemad toovad põhjuseks, et kuigi tahaks õppida eesti keelt, on selle õppimine kallis. Isegi kui nad oma lapsed viivad venekeelsesse lasteaeda, peab seal eesti keele õppimise eest maksma ja selle jaoks puuduvad paljudel rahalised võimalused. Paljud inimesed on seda meelt, et Eesti Vabariik peaks pakkuma tasuta eesti keele kursusi. Või teine probleem, mis puudutab inimesi, kellel puudub määratletud kodakondsus ja eesti keele oskus on see, et kuigi nad tahaksid suhelda eesti keeles, tehku nad seda nii halvasti või õigesti, siis on eestlased need, kes
kõnelemise vastu, kui ei või avaldada subjektiivseid tõdesid, aga et tema arvates polnud ühtegi hinge, kes oleks võinud võrdselt täita tema aset, siis loobus ta üldsuse kasuks oma põhimõttest. Õieti aga hiilis ta temast mööda ja üllatas sellega kõiki. Sest ta pidi ju kõnelema ja kõnegi oli juba valmis kirjutatud, klassile ette loetud ja selle nõuandel temas mõningad parandused tehtud, aga viimsel ööl enne pidu tuli Vellemaal vaim peale ja ta valas oma kõne ümber venekeelsesse luulesse, millega lõikas kõigi poolt tormilist kiitust. Nõnda ei rikkunud ta oma põhimõtet -- ei kõnelnud, kui polnud kõnes tõdesid. Ja ometi oli ta sõna pidanud -- oli kõnelnud, kas luules või proosas, see oli tema asi. Ainult ühte kahetses ta hiljem, nimelt: miks polnud ta luulekeeles väljendanud neid tõdesid, mis ei sobinud proosale. Luulekeel on ju joobunud inimese keel, on pisut nagu arust ära läinud inimese keel: sellepärast poleks võinud selles avaldatud tõed, olgu
annaabi.ee 
