Taaveti, aga Taavet ei saanud aru mis toimub, sõimas vallavanemat et kuidas te julgete, veski varemed ju kaugemal, kui tondilori tõsi on. Vallavanem ütles et küll sa pojuke, kui ma su tahtmist täidaksin, küllap siis varsti aru sul käes oleks mis tondilori tähendab. Vallavanem rääkis Taavetile loo ära, siis Taavet tegi ettepaneku et ta läheb edasi, et laulab, siis teised mehed tulevad vaikselt järgi ja kuulevad kus ta on, aga Taavet tahtis vemmalt võitluseks kaasa, laulmine oli ka selle mõttega et mõrtsukad ka tema tulekut kuuleks ja siis valmis oleks. Ja nii Taavet läkski ja laulis, Miina oli näost valge ja mures, sest ta oli sellepoisi pärast kõike seda teinud ja nüüd ta läheb oma elule vastu. Eemalt paistsid müürid kõigile silma. Kõik ootasid põnevusega, et mis need tondid siis teevad, mees läks ja laulis, tehes nagu ei teaks mitte midagi. Laulu vahele ütles poiss äkisti lase mu hobune lahti
Tamm ja kuusk kasvasid taevani. Taat läks tarka otsima, kes puud maha raiuks. Eit läks loogu võtma ja leidis kodus kasvand kotka. Kotkal oli tiiva all mees, kel käes kirves. Kalevipoeg oli pikalt puhkama jäänud. Ärganuna asub ta teele, et ema jälgi leida. Ta jõuab Tuuslari talu juurde ja näeb teda murul pikutamas. Kalevipoeg kisub üles tüveka tamme, et sellega röövlit vemmeldada. Tuuslar nõiub endale sulgedest sõdalased. Kalevipoeg ei kohku ja keerutab vemmalt, et mehed murule niidetakse. Kui sõdalased hävitatud, hakkab Tuuslar paluma. Ta tunnistab oma röövlitegu ja sedagi, et pikne ta uinuma sundis ning ärganuna ta Lindat enam kusagilt ei leidnud. Poegade kättemaksu kartes põgenes Tuuslar koju tagasi. Kalevipoeg ei halasta ja lööb Tuuslari maha. Siis hakkas Kalevipoeg talust ema jälgi otsima. Et ta midagi ei leia, hakkab kahetsema äkilises meeles Tuuslari tapmist enne oleks see pidanud tunnistama, kuhu ta ema peitis
· i-mitmus on üldkasutatav (andmeisse, jäätmeis, kümneist, riismeil, võtmeiks) · palju paronüüme vt lk 114 PÕHITÜÜP TÜTAR · tütre, tütart, tütresse, tütarde, tütreid, tütardesse e tütreisse · ains nom lõpul on l, n või r (aken, kannel, kupal, matar, pundar, tatar, vistar) VORMISTIKUST: · ains part t-lõpuline, nõrgaastmeline, kons.tüveline (astelt, katelt, kupart, pakalt, pöialt, tungalt, vemmalt) · koonalt, küünalt, pannalt, pasteltm peenart, sõkalt, sõstart, süstalt, västart, õnnart (nõrgaastmeline kons.tüveline vorm!!!) · ains illat sse-lõpuline ja tugevas astmes (kaenlasse, kindrasse, küünlasse, pastlasse, samblasse) · de-mitmus moodustatakse de-tunnusega nõrgaastmelisest kons.tüvest (akende, kukaldes, küünaldele, pipardele, sõkaldele, vemmaldeks, õnnardeni, ateldena)
mu kaku küljest. Siis sõin mina ka.» «Kuule, poiss!» ütles ema. «Sina sõid siis kõik ära?» «Ema, mitte mina, vaid koer. Ma küll ei lubanud, aga ta ei kuulanud. Ja siis sõin mina ka.» «Kole poiss,» ütles ema samaaegselt naerdes ja nurisedes. «Näete, Oudarde, ta sööb meil Charlerange'is terve kirsiaia üksinda tühjaks. Sellepärast ütleb ta vanaisa, et temast tuleb kord veel väepealik. Kui ma sind veel korra peaksin niisuguselt asjalt tabama, isand Eustache! Vaata mul vemmalt!» SEITSMES RAAMAT I. SELLEST, KUI OHTLIK ON OMA SALADUST KITSELE USALDADA Mitu nädalat oli mööda läinud. Olid esimesed märtsikuu päevad. Päike, mida du Bartas *, see perifraaside klassik ja isa, veel polnud suutnud nimetada «küünalde suurhertsogiks», paistis sellegipärast eredalt ja rõõmsalt. Oli üks neid kevade pehmeid ja ilusaid päevi, mida kogu platsidele ja bulvaritele tulnud Pariisi rahvas pühitseb otsekui pidupäeva. Neil heledatel, selgetel ja soojadel 1 3 1
annaabi.ee 
