Häälikute peamine moodustusala on kõrist ülal-pool ja kannab nimetust kõnetrakt. Ladinakeelne sõna huulte kohta labia on andnud rahvusvahelise termini huulhäälikute ehk labiaalide märkimiseks. Häälikut saatev huulteümardus kannab nimetustlabialisatsioon. Samamoodi on tuletatud järmised mõisted: pehmendus ehk palatalisatsioon (lad palatum 'kõvasuulagi'); hääliku ninakõla ehk nasalisatsioon (lad nasus, cavum nasi 'nina, ninaõõs'), pehmesuulae mõju häälikule ehk velarisatsioon (lad velum 'pehmesuulagi'). Konsonantide jaotus ,,klusiilid, nasaalid, frikatiivid, poolvokaalid" rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil neist igaühe puhul on elundite takistus õhu- (väljapääsu)-le erineva iseloomuga. Kõnetaju motoorilise teooria kohaselt osalevad kõne tajumisel peale kuulmismeele ka need närviühendused, mille abil me kõnet moodustame. Foneetiline transkriptsioon märgib häälikuid ja kirjutatakse nurksulgudes. Fonoloogiline
Sarnastumine. Üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile. 28. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! Ulatuse (täielik muld-mulla ja osaline a lumd-lund), suuna (progressiivne ja regressiivne) ja kauguse (lähiassimilatsioon ja kaugassimilatsioon) alusel. Foneetiliste omaduste põhjal: Häälduskoha a: kahe hääliku häälduskohad lähenevad soon pää: sompa, huulassimilatsioon, palatalisatsioon, velarisatsioon. hääldusviisi a (frikatiivistumine - lihtsalt, nasalisatsioon onu), helilisusassimilatsioon. Assimilatsioon kahe sõna piiril: Sandhi: eesti klusiilide tugevuse muutumine, liesoon: eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse: hea tööd, elisioon: vokaalide kadu kahe sõna piiril: rehe all- rehal, Kao asukoha järgi sõnas: aferees: alguskadu: kleit-leit, sünkoop e sisekadu: läinud- läind, apokoop: lõpukadu matala madal. 29. Mis on vokaalharmoonia
sündümä `sündima', imäkene `emakene', kirderanniku: värävä `värav', käbü `käbi' idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete' Eesti kõnekeeles h-häälik on nõrk, nt vähä, nähä, lähän Palataalne vokaalharmoonia: a > ä, u > ü, o > ö Räp, Vas, Se püttö, elähtönü; Lüg, Jõh, Vai tütöt, näkö Velaarne vokaalharmoonia: e > õ Khn, eL peenendamine ja Velarisatsioon e jämenemine konsonandi põhimoodustuskohale lisandub teine moodustuskoht keeleselja tagaosa tõusu tõttu pehme suulae poole. See annab häälikule tumeda, madala kõla. Nt vene l-i tumedam kõla () Vokaalide velarisatsioon on palataalse vokaali asendumine velaarsega, nt j j Setu küll [k u:], kägo > k ago hääldusviisiassimilatsioon - Frikatiivistumine Klusiili sulg väheneb ahtuse suunas, s.t t muutub sibilandiks. /t/ > [s], Ø / {h, s} _ s
5) Täielik assimilatsioon – kaks kõne all olevat häälikut muutuvad teineteisega samasuguseks: saavad sama häälduskoha ja –viisi 6) Osaline assimilatsioon – üks häälik muutub teises sarnaseks mingi joone poolest Häälduskohaassimilatsioon – häälduskohad lähenevad Labialisatsioon – huulassimilatsioon, IPAs tähistab seda konsonandi järel olev ülestõstetud kirjas Vokaalharmoonia – ühes sõnas saavad olla ainult kas ees- või tagavokaalid Velarisatsioon – primaarne või sekundaarne. Primaarne seotud l-i hääldamisega, mida tähistatakse tildega. Keel tõuseb kas u- või o-laadselt. Palatalisatsioon – IPAs märgitakse palatalisatsiooni ülestõstetud kirjas j-iga. Eesti keeles prepalatalisatsioon. Palataliseerida võib ka vokaale j-i järel – progressiivne palatalisatsioon, pehme suulae pool hääldatud vokaal muutub tagavokaalist eesvokaaliks (just vs jüst, janu vs jänu).
annaabi.ee 
