mees meeles!" või: ,,Unusta tuli, tuleta tuli, pea meeles mehe kaltsa!" Siis asetab tanutaja mõrsjale naise peakatte pähe. Seda korratakse kolm korda, sest esimesel ja teisel korral pannakse müts viltu (või tanu asemel peigmehe müts) ja mõrsja raputab selle peast või viskab maha. Alles kolmandal korral jääb müts lõplikult noorikule pähe. Lääne-Eestis oli kombeks tanutada mõrsjat aidas või rehe all, veimekirstu juures, kusjuures pruut istus kirstu peal. Suurem hulk pulmarahvast istus tanutamise ajal söögilauas. Kohati tanutati mõrsjat kogu pulmarahva juuresolekul. Mõrsjale pandi tanu pähe pulmaliste keskel söögilaua taga. Ent selleski avaldus tendents kombetalitlust varjata: tanutaja varjas mütsi pähepanemisel oma kehaga noorikut, laotas mõrsjale üle suure räti või püüdis mütsi märkamatult pearäti alla torgata. Tanutamine oli
pulmalisi. Ta oli enamasti mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine, kuid kindlasti ei tohtinud ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3 Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4 Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised
pulmalisi. Ta oli enamasti mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine, kuid kindlasti ei tohtinud ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3. Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4. Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised
Mõõgaisa ehk pulmaisa Ei tegelenud rahva lõbustamisega, vaid pigem rituaalsete toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid esimese pulmaöö ühes voodis magama, et noorpaari vahel tüli ei tekiks. Veli ehk pruudi vend Ülesanne oli juhtida mänge ja pulmanalju. Mõõgaema Pruudi otsija ja tanutaja. Kirstumehed Ülesanne oli veimekirstu peiukoju toimetamine. Ajumehed Saatsid ja sõidutasid pulmarongi. Pulmalaulikud Meelelahutuslik ülesanne. Kink Hoolitses õlle eest. Pillimees Korraldas pillimänguga saadetavaid mange ja tantse. 2.4. Pulmatort Pulmatort on mitmekihiline, sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust. Tordi lahtilõikamine ning jagamine tähendab peo kulminatsiooni. Pruutpaar lõikab torti 5 koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt. Samal ajal võib pruut püüda
Nii otsustas Riinu Miinale ka selles jutuajamise Hinnuga rääkida. Süües ei läinud Riinul toit alla, leivapuru purustas ta kanadele, Hinn vaatas teises laua otsas vihaselt, Miina ütles Hinnule et läheb pärastlõunaks külasse et kas ta jääb koju. Hinna ütles miks ei jää. Miina ei saanud aru mis Hinnul viga on. Eit ütles et Miina pärast ja siis eit tahtis Miinale kogu loo ära rääkida, aga linnast tuli tädi külla ja ta ei saanudki rääkida. Oodati Annet.Istuti veimekirstu juures, kuhu oli asju kogutud, aga ei teatud kudas neid veel jagada. Ei räägitud muus kui ainult Tammiste Miinast. Miina oli kohtunud Turuvere Taavetit, Miina ise nime ei teadnud. Ann jutustas Miinale jutu käte. Miina ei saa enad mõtteid Taavetilt ja ei tea mida teha, tal ei lähe meelest üks lause mida Taavet ütles sind ma ometi elades ära ei unusta. Miina vaatas üle põldude aasade, istus kaevu ääres, vaatas läbi luugiaugu sinist taevast ja tasane pisar hiilgas sõstrakarva silmis
annaabi.ee 
