Dulcinea, vaprad rüütled ja õilsad daamid. Ta januneb loetud seikluste järele ning läheb neid koos oma ustava kannupoisi Sancho Panzaga otsima. Väljak Hispaania väikelinnas täitub pidutseva rahvahulgaga. Sinna ilmub ka kõigi poolt armastatud Quiteria. Temasse armunud habemeajaja Basilio püüab neiult võita suudlust. Quiteria isa Lorenzo on selle armastuse vastu tema eesmärgiks on panna tütar mehele rikkale aadlikule Camachole. Veidrikust Camacho ei ole aga õige paariline võluvale Quiteriale. Tänavatantsijanna Mercedesi ja toreadooride, kelle hulgason ka uhke Espada, saabumine äratab kõikide tähelepanu ning nende temperamentne tants haarab kaasa kogu seltskonna. Ilmuvad Don Quijote ja Sancho Panza, tekitades kohalikes uudishimu. Neiud meelitavad heasüdamliku Sancho Panza oma tansukeerisesse. Nähes lõbutsevas Quiterias oma südamedaami Dulcinead, liitub Don Quijote temaga tantsus.
Tavalist teksti ja dialooge loos pole, kõike lauldakse. Aasta peale esietendust esitati ,,Jeesus Kristus Superstaari" ka Londoni West Endis, kus teda peeti pikka aega kõige kauem mängitud muusikalavastuseks. Lüüa on teda suutnud ainult Lloyd Webberi hilisemad teosed. 1973. aastal valmis esimest korda samanimeline film Ted Neelyga peaosas. 1975 aastal alustab Lloyd Webber esialgu koos Tim Rice ga uut muusikali ,,Jeeves". Lugu põhineb P.G.Woodehouse romaanil kavalast teenrist ja veidrikust peremehest. Tekkinud lahkhelide tulemusena katkeb kahe partneri koostöö ja teose uueks libretistiks saab tuntud Inglise dramaturg Alan Ayckbourn. Lugu ebaõnnestus, aga tema uusversioon, mis valmis 1996.a. uue nime all ,,By Jeeves", oli hulga edukam. 1976 aastal, jälle koostöös Tim Rice ga, valmib teine maailmakuulus rock-ooper, ,,Evita". Lugu Argentiina presidendi Juan Peroni naisest Eva Duarte Peronist ilmus algul plaadina, kus Evitat laulis Julie Covington
melanhooliasse. Musta sapi (kr melas `must' + chole `sapp') liig kehas tähendas tollal vaimset 4 häiret. Häirete kirjeldus mõjub üsna kaasaegsena ja meenutab haigust, mida tänapäeval tuntakse maniakaal-depressiivse psühhoosina. Juba Aristotelese ajal olid silmapaistvate vaimsete võimetega inimesed kõikuva meeleoluga, nukrutsesid ja langesid depressiooni. Veidrikust kunstniku või hullu teadlase imago võis olla ka loomeinimestele tõhusaks kaitseks ühiskonna enamuse eest, kes neisse erinevuse pärast hirmuga suhtus. Hilisemal ajal on püütud Lombroso ideed kas kinnitada või ümber lükata. Kuid silmapaistvate inimeste veidrused olid arvatavasti üldsusele paremini teada kui keskpärase inimese hoolega varjatud negatiivsed küljed. Samuti võidi ekslikult pidada häireks lihtsalt ebatavalist eneseväljendust, mida kuulsused omale lubada võisid
Me oleme ajalooliselt suutnud suhteliselt hästi vastu panna totalitaarkorrale, mis on ehitatud meile võõra elulaadi ja kombestiku ümber. Ajalugu – eriti aastad 1940–1990 – on muutnud meid küüniliseks. Ajalugu on eestlase ajusse tagunud, et riigivõim on loll ja paha. Ajalooline harjumus osutus aga nuhtluseks, kui eestlastel tuli enestel otsustama ja riiki juhtima hakata. Tavaeestlane suhtub valitsusse ja riigikogusse samamoodi kui tema esivanemad veidrikust mõisnikusse või Venemaalt saadetud partorgi – põlgusega. Eestlaste häda ja viletsus seisneb paljuski selles, et nad ei hinda oma riiki. Nende tegevuses kajastub rehepappidele ja ahjualustele iseloomulik riigi ülekavaldamise vajadus. Oluliseks põhjuseks on tõsiasi, et oma riigi kogemus on olnud üürike. Eestlane on harjunud elama kellegi ülemvõimu all. Rahvuslus tähendab eestlasele isolatsionismi ja vastupanu.
Kui ta oli tühjaks joonud klaasi ja selle enda kõrvale asetanud, tõusis Athos ükskõikselt püsti, haaras esimese ettejuhtuva püssi ja läks laskeava juurde. Porthos, Aramis ja d'Artagnan toimisid tema eeskujul. Grimaud sai käsu seada ennast nelja sõbra selja taha, et relvi laadida. Hetke pärast ilmus väesalk nähtavale; see liikus mööda jooksukraavi, mis oli ühendusteeks linna ja bastioni vahel. 483 «Pagana pihta!» ütles Athos. «Ei tasunud vaeva lasta ennast segada kahekümnest veidrikust, kes on relvastatud kirkade, kõblaste ja labidatega. Grimaud'l oleks tarvitsenud vaid neile märku anda, et nad ära läheksid, ja ma olen veendunud, nad oleksid meid rahule jätnud.» «Kahtlen väga, sest nad lähenevad meile väga kindlalt,» lausus d'Artagnan. «Pealegi on töölistega kaasas neli musketitega varustatud sõdurit ja üks allohvitser.» «Nad tulevad seepärast, et nad ei ole meid märganud,» arvas Athos.
annaabi.ee 
