looduslikku, mere poole langevat astangut. Lossi ette planeeriti Alumine aed, Aiaosi lossi taga kahel astangul nimetati Ülemiseks aiaks. Kokku moodustasid need Barokkaia. Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik park. Ülemise aia kõrgemale astangule rajati dekoratiivselt kujundatud piirdega ümbritsetud Miraazi tiik. Peeter I plaanide kohaselt pidanuks parki ilmestama kunstipärased veetrepid kaunistatuna rohkete skulptuuride ja vetemängudega. Paraku ei huvitunud Vene õukond pärast Peeter I surma suurejooneliste kavade täielikust realiseerimisest. Sellest hoolimata kujunes Kadrioru lossi- ja pargiansambel kõige suurejoonelisemaks ja stiilsemaks barokkrajatiseks Eestis. Pargi algne plaanilahendus säilis 19. sajandi lõpuni RAHVAPARK Eesti Vabariigi aegne, 1924. aastal esitatud pargi perspektiivse planeerimise ja rahvapargi
peale avalik park. Keerukaima kompositsiooniga Alumine aed oli ristkülikukujuline, kolme pikiallee ning nendega nurga all ristuvate alleedega. Lossi ette rajati kümme musterpeenart. Ülemine aed ehk nn. Lilleaed moodustas lossitaguse sisehoovi, mille küljed olid piiratud võrestikkäikudega. Ülemise aia kõrgemale astangule rajati dekoratiivselt kujundatud piirdega (balustraadiga) ümbritsetud Miraazi tiik. Peeter I plaanide kohaselt pidanuks parki ilmestama kunstipärased veetrepid kaunistatuna rohkete skulptuuride ja vetemängudega. Paraku ei huvitunud Vene õukond pärast Peeter I surma (28. jaanuar 1725) reformaatori suurejooneliste kavade täielikust realiseerimisest. Sellest hoolimata kujunes Kadrioru lossi- ja pargiansambel kõige suurejoonelisemaks ja stiilsemaks barokkrajatiseks Eestis. Pargi algne plaanilahendus säilis 19. sajandi lõpuni. 1897. aastal koostas Riia aedade ja parkide direktor G. Kuphaldt projekti pargi uuendamiseks.
Keerukaima kompositsiooniga Alumine aed oli ristkülikukujuline, kolme pikiallee ning nendega nurga all ristuvate alleedega. Lossi ette rajati kümme musterpeenart. Ülemine aed ehk nn. Lilleaed moodustas lossitaguse sisehoovi, mille küljed olid piiratud võrestikkäikudega. Ülemise aia kõrgemale astangule rajati dekoratiivselt kujundatud piirdega (balustraadiga) ümbritsetud Miraazi tiik. Peeter I plaanide kohaselt pidanuks parki ilmestama kunstipärased veetrepid kaunistatuna rohkete skulptuuride ja vetemängudega.1897. aastal koostas Riia aedade ja parkide direktor G. Kuphaldt projekti pargi uuendamiseks. Inglise pargistiili kohaselt eelistati vabakujunduslikku lähenemist. Eesti Vabariigi aegne, 1924. aastal esitatud pargi perspektiivse planeerimise ja rahvapargi loomise kava nägi parki ette võimalikult vähe hooneid, maksimaalset tähelepanu tuli pöörata haljastuselementidele. Suuremad ümberkujundused toimusid Ülemises aias
Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a astmelise müüriga, millest tõepoolest purskuvad välja sajad veejoad. Alumisest väravast sisenedes jäi vaade peateljele varjatuks pergola tõttu, kuid igalt poolt kostev veesulin-pladin- kohin tõotas vägevaid elamusi. Suuremad purskkaevud asuvad omaette väljakutel, mis samuti kaugelt vaadates on poolenisti varjatud. Kõrged väljakut ümbritsevad müürid võimendavad vee kohinat. Üllatused on siin olulised. See aed on loodud avastamiseks. Veetrepid panevad otsima kohta kust vesi alguse saab, Teede- vaadete lõpus asuvad põnevad detailid meelitavad edasi liikuma ja treppe mööda ronima. Palee esiselt loggia'lt avanes vaade kogu aiale, mis näitas selle korrapära. Nüüdseks on see korrapära ammu kadunud ja juhuslikult istutatud puud terrassidel varjavad vaadet. Pirro Ligorio plaan ühendab täiuslikuks tervikuks aia ehitatud ja istutatud osad. Teistes aedades jääb terrasseeritud osa eraldiseisvaks, ülejäänud aiaga sidumata osaks
annaabi.ee 
