13-aastane tüdruk oli abiellumisealine. 12-aastaseid tütarlapsi peeti täisealisteks ja sellepärast kihluti juba mitu aastat enne, sest vanemas eas said nad vanematele vastu hakata. Abikaasa üle otsustasid vanemad. Naistele palju iseotsustamis- ja tegutsemisruumi ei jäetud. Ka nende tunnetest ei hoolitud. Haridus Aadliseisusest naised said enamast hea hariduse. Nad oskasid lugeda, kirjutada ja valdasid keeli. Mehed ei osanud isegi lugeda. Naisi veetlesid kunstid. Nad olid suured luuletajate, muusikute ja kunstnike toetajad. Rõivad ja mood Keskajal muutus mood väga aeglaselt, mistõttu võisid tütred kanda ema ning pojad isa riideid, ilma et moest maha jääks. Aadlikele ja linnlastele meeldis kanda väga värvikirevaid rõivaid. 14. sajandil muutusid naise rõivad liibuvamaks, need rõhutasid tema keha võlusid. Tihti kanti peakatteid (tanud, loorid, räitkud, pärjad jm). Kõrgsoost daamid kandsid kallihinnalisi ja
luua uhkeid lilleaasu või päästa merehädalisi. Samuti arvati , et nad suudavad avada värava elulätte juurde. Kes aga sellest lättest joob saab surematuks, kuid nümfid avasid vastava värava vaid siis, kui nende kaaslane tapeti. Kõik nümfid, olgu siis mere-, jõe- või metsanümfid olid noored, õrnad, kaunid ja meelad. Ka oli neid raske tabada ja nende kavalus oli võrdne vaid nende metsiku poolega kui vaja, võisid nad olla hävitavad ja kättemaksuhimulised. Nümfid veetlesid Paani ta jahtis neid armutult , kuid nümfid ei vastanud tema armastusele. Nümf Syrinx oli sunnitud end isegi kõrkjapuhmaks muutma, et Paani küüsist pääseda. Kättemaksuks tegi Paan endale kõrkjavartest muusikariista, mis võlus edaspidi kõiki nümfe. Neriidid Merenümfid. Merejumala Neruse ja okeaniidi Dorise 50 tütart, kes elasid Vahemere sügavustes oma hõbedases koopas. Tavaliselt ümmardasid nad surematud merenümfi Thetist. Neile meeldis laulda ja pilli
Seltsi auhindamiskomisjon määras autorile ,,Kevade" I eest 50 rubla ergutusauhinnaks. Aasta pärast (1913) ilmus ,,Kevade" teine osa - nüüd juba ,,Noor-Eesti" kirjastusel. Raamat sai pea sama suure menu osaliseks nagu esimenegi osa. ,,Kevaded" on murrangulise tähtsusega rahvaraamatud eesti kirjanduses. Neis realistlikku laadi teoseis väljendus sootuks optimistlikum elutunne ja hingestatum õhkkond kui tolle aja ühiskondlikke probleeme käsitlevas jututoodangus. Lugejaskonda veetlesid kujukalt joonistatud õpilastüübid ja see südamesoe ning värske huumor, mida peitsid endas ,,Kevaded". Unustamatult jäid meelde ,,Kevade" mõlema osa kandvamad kujud: hellahingeline unistaja Arno Tali, rõugearmiline vembupoiss Joosep Toots, punajuukseline Kiir, flegmaatiline Tõnisson, suletud hingega Raja Teele, kandlemängija Imelik ja ägedaloomuline Kuslap. Veel enam pälvisid tähelepanu kentsakad juhtumused sest omapärasest koolist ja nende vahele põimitud nukrutsevad meeleolud.
pöördeni naturalismi 70-ndate aastateni. Heiberg oli erinev kuju senises romatikuteperes. Tugevasti väljaarenenud teoreetiliste huvidega, esteetilise vaimuaristrokraadina, puudusid tal huumorimeel ja inimlik soojus. Ta oli Taani silmapaistev kriitik ja kaaluka ajakirja toimetaja. Tema ilukirjanduslik looming oli suuremalt jaolt uudne kuid ühtlasi ka ajakajaline. Ta oli prantsuse moodsa kunsti tundja ja austaja ning teda veetlesid Prantsusmaal populaarsed vodevillid- kaasaja-ainesed, kergel käel karaktiseeritud tegelaskujudega laulumängud, milles laul vaheldub dialoogiga. Nii üritas ta vodevilli ülekandmist ka Taani pinnale. Ta lõi alates aastast 1825 vodevilli alal rea kõigiti õnnestunud, maitsekaid taani algupärandeid: ,,Kuningas Saalomon ja kübarsepp Jörgen", ,,Aprillinarr", ,,Lahutamatud", ,,Ei" jt. Ta saavutas ennenähtamatu elavuse Taani teatrielus, tükid omandasid säärase populaarsuse. Vodevill pidi
itaalia ooperi vokaali palju värsket. Lauljate hääle ja andeliike hoolikalt arvestava muusikuna võitles ta juba oma varasel loominguetapil kapriisitsevate artistide ebaloogiliste nõudmiste ja stiilivõtete vastu. Ning ehkki tema neljakümnendate aastate ooperite hulgas leidub ka stampidele lõivumaksvaid numbreid, olid kättevõidetud saavutused tulevase kunstitäiuslikkuse aluseks. Veneetsia teatri "La Fenice" ettepanekul asus Verdi uue ooperi libreto valikule. Esialgu veetlesid heliloojat Shakespeare'i "Kuningas Lear" ja Byroni "Korsaar". Kuna teatris peaosaliste partiideks sobiv bariton puudus, jäi kavatsus katki ning Verdi otsustas Hugo draama "Hernani" kasuks. Suure prantsuse romantiku teoste teatraalsus ja demokraatlikkus, sotsiaalsete pahede paljastamine, vabaduse paatos ning omapäraste karakterite vägevus olid Verdi loomingulistele kriteeriumidele õige lähedased. 1519. a. Hispaanias toimuva draama tegevustik ning selle
Järg-järgult suureneb ta loomingus satiiriline element, mis väljendub koomilistes dialoogides. ,,Jumalate kõneluses", ,,Kõnelustes merel"- mütoloogiliste süzeede ülekandmisega saavutatakse karikatuurne efekt: müüdid osutuvad mõttetuteks ja vasturääkivateks. Keskikka jõudnud, loobus Lukianos sofistikast, mis oma ,,kõrgete" tunnete ning süzeede ja mütoloogiliste lisanditega oli tekitanud temas ühe suuremat vastumeelsust ja asus tegelma filosoofiaga. Filosoofide teooriad veetlesid Lukianost kriitilise sisuga kui vahendiga võitluses usundiliste ja moraalsete eelarvamuste vastu. Kasutasvabalt eri koolkondade ideestikust laenatud argumente, ilma et ta ühegi suunaga täielikult ühineks. Lukianose satiir omandab nüüd filosoofilise kallaku. Satiiri objektideks on stoikude õpetused jumalikust hoolest ja oraakleist, religioosne ebausk, vara-ja võimuahnus, rikaste veidrused, filosoofide dogmaatilisus,
annaabi.ee 
