saada vaid loom või jumal). Ta vastandas enese käsitlust ideaalsest riigist Platoni omale. A. hindab eraelu, vabadust ja eraomandust. Tema arvates on üksikisiku heaolu tähtsam kui riigi oma või vähemalt ei tohi üksikisiku heaolu oluliselt kannatada, et riigile tagada heaolu. Ta ei poolda vaadet, et valitsejatel pole eraomandust ja vara ning naisi ja lapsed võetakse käest, et nad kõik oleks võrdsed, mille tagajärjel kõik on justkui siis vennad ja õed- ,,ei veetle hüüda iga eakaaslast vennaks või õeks või vanemaid inimesi emaks või isaks, sest kui kõik on vennad/õed/emad/isad, siis ei ole seda mitte keegi!" Kui vara ja naised kuuluvad üldsusele, siis ei teki eraomandust ja armastust. Sellele, mis on ühine suurele arvule inimestele, pühendatakse kõige vähem tähelepanu. Igaüks mõtleb oma jaole, mitte üldsuse kasule. Rahasse suhtumise võib kokku võtta lausega: ,,Raha ei tohi sünnitada raha, vaid ta peab olema
Kõige tõenäolisem on neid kohata spiritistlikel seanssidel, kunstinäitustel, kloostrites, kontserditel, ööklubides, kirjanike koosviibimistel või teatrikulisside taga pärast etenduse lõppu. Mida intiimsem ja salapärasem keskkond, mida tihedamalt on see seotud kunsti ja loominguga, seda enam Kalasid seal on. Neptuuni juhitud inimesed pole kuigi auahned. Enamus neist ei pea millestki kõrget positsiooni, võimu ega juhirolli ning neid ei veetle rikkus. Nad teavad palju paremini kui enamik meist, et rahal on vaid ajutine väärtus. Tüüpiline neptuunlane ei tea, mis on auahnus. Ta on hoolimatult muretu homse pärast, eilset tajub ta vaid intuitiivselt ja tänasesse suhtub heatahtliku sallivusega. Kalad on ükskõiksed solvangute, süüdistuste ja salvavate märkuste vastu. Vaid üksikud saigad võivad nad vägivallani või selle vastu väljaastumiseni viia. Kui Kalade esindaja
Eesti luules saadakse jamb tavaliselt eeltakti ehk anakruusi abil trohhelisest värsist. Näiteks: Mil tuled sa +/+ Sind ootan ma, mu päikene, mu kevade. (Anna Haava.) jambograafia antiikkirjanduses poleemilised, pilkelised, pahesid piitsutavad luuletused, mille nimetus on tulnud nendes kasutatavast värsimõõdust jambist. Jambograafia kui zanri rajajaks peetakse Archilochost (umbes 700645 e.Kr). Näiteks: Ei veetle kuld mind, mis on rikkal Gygesel, ning iialgi kahju teiste heast ei tunne ma. Ei taeva töödki lummatult ma silmitse, ei ihka võimu suurt. Mul mõtteist kaugel see. (Archilochos.) kantaat lüürika zanr, pidulik luuletus, milles ülistatakse mõnd sündmust või sellest osavõtjaid. Sageli on kantaat samanimelise piduliku helitöö tekstiks. Näiteks Hando Runneli (1938) laulupeo kantaat "Laulu algus". kantsoon vana-prantsuse ja vana-itaalia luulezanr, lembelaul, mis koosneb viiest
traditsiooniliselt esisilbil. Eesti luules saadakse jamb tavaliselt eeltakti ehk anakruusi abil trohhelisest värsist. Näiteks: Mil tuled sa +/+ Sind ootan ma, mu päikene, mu kevade. (Anna Haava.) jambograafia antiikkirjanduses poleemilised, pilkelised, pahesid piitsutavad luuletused, mille nimetus on tulnud nendes kasutatavast värsimõõdust jambist. Jambograafia kui zanri rajajaks peetakse Archilochost (umbes 700645 e.Kr). Näiteks: Ei veetle kuld mind, mis on rikkal Gygesel, ning iialgi kahju teiste heast ei tunne ma. Ei taeva töödki lummatult ma silmitse, ei ihka võimu suurt. Mul mõtteist kaugel see. (Archilochos.) jant vt komöödia. juhtmotiiv teost läbiv keskne mõte, mis etendab sündmustiku arengus olulist osa. jutustus novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö
annaabi.ee 
