· Tarkus, hea mälu ja kõrge ohutunne. · Plastilisus temperatuuri ja teiste keskkonnatingimuste ( ka hapnikusisalduse ) suhtes. On soojaveelembeline kala, kuid võib elada ka jahedas vees. 2 · Vähenõudlik vee keemiliste omaduste suhtes. · Kiirekasvuline · Talvel ei toitu · Aitab korrastada elukeskkonda ( tiigi või muu veekogu ), vähendada veesisest taimestikku. · Karpkala liha on väga maitsev ja tervislik. Levik looduses. Looduslik levila jaguneb kaheks: läänepoolseks, mis hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ja idapoolseks, mis hõlmab Ida- ja Kagu-Aasia. Sasaani kultuurivorm, karpkala, on levitatud kogu maailmas parasvöötmepiirkondadesse. Eestis kasvatatakse alates 1893. aastast. Klimaatilistel põhjustel on karbikasvatus osutunud võimalikuks ainult Lõuna-Eestis.
emane ja 3 kuni 4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni olenevalt aastast. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt jääb vahemikku 1,5 kuni 1,8mm. (Paaver) Joonis Karpkala kasv 1.5 Toitumine · Talvel ei toitu · Aitab korrastada elukeskkonda ( tiigi või muu veekogu ), vähendada veesisest taimestikku. Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik. Karpkala sööb nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb vahel röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana,
vaguviburvetikad. (Eesti väikejärvede seire 2008) Suurtaimestiku seirel täheldati 2008. aastal 43 liiki makrofüüte, - 28 liiki kaldavee-, 5 liiki ujulehtedega ja 10 liiki veesiseseid taimi. Järves domineeris kaldaveetaimestik, kõige rohkem esines harilikku pilliroogu (Phragmites australis), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) ja ahtalehist hundinuia (Typha angustifolia). Ujulehtedega taimestikku oli vähe, peamiseks liigiks oli kollane vesikupp (Nuphar lutea). Veesisest taimestikku oli samuti vähesel määral, valitsevaks liigiks läik-penikeel (Potamogeton lucens). Kaitsealustest liikidest esines III kategooria liik väike vesiroos (Nymphaea candida). (Eesti väikejärvede seire 2008) Zooplanktoni järgi oli Vagula järve seisund 2008. aastal väga hea. Arvukus oli suur ning biomass keskmine. Leiti 10 liiki, sh. 8 liiki koorikloomi. Biomassilt ja arvukuselt domineerisid aerjalgsed, mis näitab veekogu väga head seisundit (Eesti väikejärvede seire 2008)
muutuda ohtlikeks reostusaineteks. Olme- ja tööstusheitveed, põldudelt väljauhutud väetised, pesuvahendid ja erodeeritud pinnas põhjustavad veekogudesse sattudes selle küllastumise nitraatide ja fosfaatidega, mille tulemusena veekogu toitelisus kasvab. Eutrofeerumise üheks silmatorkavamaks ilminguks on veeõitseng. Fütoplanktoni, eriti sinivetikate vohamine võib olla nii ulatuslik, et vesi hägustub, enamik veesisest suurtaimestikku kaob ning teised liigid tõrjutakse planktonist välja. Kui vetikamatt paksemaks muutub, hakkavad vetikad selle alumistes kihtides surema. Bakterid ja seened hakkavad surnud vetikamassis hoogsalt paljunema ning tarbivad seda lagundades ära kogu veekogu hapniku. Hapnikupuuduses sureb suur osa veekogusse jäänud loomadest – vahel on selliste veekogude pind lausaliselt kaetud surnud kaladega. Tulemuseks on tugevasti vaesunud ja lihtsustunud kooslus, kus saavad elada
annaabi.ee 
