vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms. Pärast kestamist saavad noortest vähkidest taas põhiliselt taimtoidulised: kuni suve lõpuni söövad nad sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, rohevetikaid, seenehüüfe ja vähesel määral ka väikseid loomi. Taimne toit on ülekaalus kuni neljanda elusuveni, loomne toit katab sel ajal vaid neljandiku vajadustest. Kui nooremad vähid otsivad eelkõige pehmemat toitu veesamblaid ja poolkõdunenud taimi , siis vanemaks saades hakatakse rohkem lugu pidama vees kasvavatest õistaimedest, eeskätt tarnadest ja kalmusest. Mida vanem vähk, seda enam 6 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) otsib ta loomset toitu. Vajalik toiduhulk oleneb selle energiasisaldusest ning vee temperatuurist ja looma üldisest aktiivsusest. Talvel vähid peaaegu ei söö
10. Jõgedele iseloomulikud taimed ja loomad. Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt., kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad). Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja- loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala.
Taimed jõe kaldal ja vees. Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni- kardheina jt. Kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikaid) Mürkputk – kuidas ära tunda? Kõrge tugeva varrega taim. Valged õienupsakad. 3. Jõeloomastik. Selgrootud. Kalad, nende rühmad. Eesti jõgedega seotud linnud ja imetajad. Selgrootud- kaanid, teod, ainuraksed Kalad- jõeforell, haug, ahven, särk Linnud- jäälind, sookiur, põldlõoke Imetajad- saarmas, ondatra, kobras Kalade rühmad: Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim, trulling)
Jõgede kaldalähedases ribas esineb sageli suurtest tarnadest koosnev vöönd, samuti ka roogheina, mürkputke, jõgiputke, konnarohtu. Seisva veega soodid e. jõekoolmed sarnanevad taimestikult eutroofsete järvedega, kus kasvab vesiroose ja kollaseid vesikuppe. Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt. Kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikaid) JÕGEDE LOOMASTIK Jõgedes elavad selgrootud on tihti lameda kehaga. See võimaldab neid elada kivide all või vaiksemas voolus. Voolukiiruse ja paljude teiste tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikudel elustik erisugune. Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhjaloomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud organismid, nt
annaabi.ee 
