Kogu voolava vee kasutusele võtmisel tõuseks vee-energia osatähtsus elektri tootmisel 30%le. Vee-energia kasutamise eeldused: 1. püsivalt suur vee hulk (et veereziim oleks ühtlane (tõusude ja languste vahe) ) Äravoolu ühtlustamiseks rajatakse suure tammiga veehoidla. 2. jõeorg peab olema kristalsetes (tugevates) kivimites. 3. jõe langus peab olema piisav. Saab rajada mägede eelsetele aladele. (kasulik, sest tasub ära vaid veerikastel või suure languga jõgedel) Sobivad kohad hüdroelektrijaamadeks: Jõed Volga, Nepr, Doonau, Daugava. Siberi jõgedel, nt Angara. Ehituse juurde kuuluvad : lüüsid laeva transpordiks kalatrepid 10-15 cm astmestik, koelmutele pääsemiseks. EELISED: vee-energia omahind on madal; ei PUUDUSED: hüdroelektrijaama rajamine on lõpe otsa, veehoidlad vähendavad üleujutuste kapitalimahukas; tammi ehitamine on väga
EESTI JÕGEDE ÄRAVOOL Eesti territooriumi jõgede aastane äravool on keskmiselt 12 km3. Sademete keskmisest aastasummast 667 mm moodustab äravool 260 mm ehk 39%. Aastati võib äravoolu ja sademete suhe muutuda. Veebilansi põhielementidest muutub auramine kõige vähem ja seetõttu ilmnevad jõgede äravoolu erinevused selgemini, kui nähtub sademete ajaline muutlikkus. 20. sajandi veevaestel perioodidel on äravoolutegur olnud keskmiselt 0,34, veerikastel perioodidel aga 0,43. Aastaajaliselt avaldub äravoolu muutlikkus selgemini Eesti läänepoolmikul. Väiksemad on erinevused Pandivere piirkonna jõgedel ning eriti ühtlane on Emajõe ja Narva jõe äravoolu aastasisene jaotus. Territoriaalselt on suurim äravool Pandivere kõrgustikult ja selle lähiümbrusest (Kunda jõgi, Põltsamaa jõgi, Valgejõgi ja Pärnu jõgi) ning Loode-Eestist (Keila, Vääna ja Kasari jõgi). Eesti keskmisest väiksem on äravool Kagu-Eestis
Ökosüsteeemi stabiilsusega on see seotud sedavõrd, kuivõrd dünaamiline on temperatuurijaotus. Esinevad väga erineva pikkusega perioodid alates päevastest temperatuurikõikumistest kuni aastatuhandeteni. Ökosüsteemi seisundile avaldab kõige otsesemat mõju aastane soojusbilanss. Rahulikuma dünaamikaga aastatel on veekogude seisund parem. Sademed mõjutavad veekogu seisundit veevahetuse intensiivsuse, ainevoo ja veetaseme dünaamika kaudu. Siin on normaalne loogiline küsimus, kas veerikastel perioodidel uhutakse valgalalt rohkem aineid sisse, mille tagajärjel seisund halveneb või vastupidi veerikastel perioodidel toimub nn. lahjendusefekt, kus ainete kontsentratsioonid veekogudes vähenevad. Vastus võib olla erinev sõltuvalt veekogu valgalast ja veekogu morfomeetriast. Reeglina Eesti tingimustes on valdav veerikastel perioodidel lahjendusefekt. Neil perioodidel on küll märgata suuremat huumusainete sissevoolu, kuid teatavasti on neil ökosüsteemi stabiliseeriv mõju.
keskmiste veeseisude vahe võib erineda rohkem kui meetri võrra. Veetaseme pikaajaliste mõõtmiste tulemused näitavad ligikaudu 30-aastase tsükli olemasolu kõrge- ja madalaveeliste aastate vaheldumises. Veevaeseid aastaid iseloomustab sinivetikate massiline areng, järve kinnikasvamine, haugi kudealade piiratus ning tihti ka kalade suremine. Järve keskmise sügavuse suurenemisel väheneb tunduvalt resuspensioonikiirus. Vaatamata toiteainete (N, P) suuremale koormusele veerikastel aastatel, on veetaseme tõusul positiivne mõju järve ökoloogilisele seisundile. Väheneb füto- ja bakterplanktoni biomass ning sestoni üldhulk. Troofsustaseme näiline alanemine seostub eelkõige fütoplanktoni produktsiooni vähenemisega teravnenud valguslimitatsiooni tõttu. Väikese läbipaistvusega Võrtsjärve puhul põhjustab veetaseme tõus nii järve põhja kui ka veekeha keskmise valgustatuse vähenemist.
kolme. Saarma poolt kasutatakse ka kobrastest mahajäetud urge (Laanetu, Veenpere, 1971). Sigimisperioodil püsib saarmas oma väljakujunenud kodupiirkonnas, kus poegadega emaloomad leiavad küllaldast varjet ja toitu. Ka aastavanuste poegadega saarmal on suviti kindel eluala, mille märgistamises osalevad kõik pereliikmed, kuid peamised ala valvajad ja selle piiride märgistajad on siiski vanaloomad. Väikestel ojadel ja kraavidel hõivab saarmas ulatusliku ala, samas piisab veerikastel, soodsate varjeoludega looduslikel veekogudel hoopis vähemast. Eestis asustab saarmapesakond keskmiselt 6,5 kilomeetri pikkuse jõelõigu, aga see võib olla ka kaks-kolm või kümne kilomeetrit. Poegadega pesakond elab üsna lühikesel, paari kilomeetri pikkusel veekogulõigul, kus jagub toitu ja varjepaiku. Talvel, kui veekogusid katab jää, on saarmad üsna sageli sunnitud lahkuma oma kodupiirkonnast ja otsima toitumisvõimalusi kärestike alal: suuremate kärestike ja
Eestis tuleb iga 100 km2 kohta keskmiselt 3 järve. Eesti järved on väikesed ja madalad. Pooled neist on pisemad kui 3 ha, 45 järve on suuremad kui 100 ha ja 82 suuremad kui 50 ha. Ainult 46 järve on sügavamad kui 15 m. Sügavamad järved paiknevad Kõrg-Eestis. Järvede valgalad ja veevahetus on väikesed. Enamasti vahetub vesi 2–4 korda aastas, umbjärvedes aga 3–5 aasta tagant. Iga-aastane veetaseme kõikumine on 0,5–0,7 m, veerikastel ja veevaestel aastatel on veetaseme muutus 1–2 m. Eesti järvedes seguneb vesi täielikult kaks korda aastas (selliseid järvi nimetatakse dimiktilisteks). Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene oktoobris-novembris, kui kogu veesamba temperatuur on 4 ºC. Mõnes järves (näiteks Verevi järves) vesi kevaditi ei segune, vaid seguneb ainult sügiseti, kuid nii ei ole see igal aastal. Suvel võib veesamba temperatuur olla kihiti vägagi erinev
annaabi.ee 
