SISUKORD Sissejuhatus ................................................................................................................3 1. Argument...........................................................................................................4 1.1. Argumenteerimine......................................................................................5 1.2. Argumenteerimine kui veenmiskunsti osa..................................................6 2. Avalik väitlus......................................................................................................7 3. Kuulajaskond.....................................................................................................9 4. Argumenteerimine ja loogika..........................................................................10 4.1. Loogikalised vead ja eksimused tõestuse
Teadaolevalt on esimene märkimisväärne inimene propaganda ehk mõjutamise ajaloos Aristoteles (384–322 eKr). Tema jaoks oli veenmise eesmärk arusaamade ja seisukohtade edasiandmine, mis ei põhinenud teiste inimeste hüvede vähendamisel. Aristotelese „Retoorika" on veenmiskunsti klassikaline ja kuulsaim teos. Selles määratletakse, et veenmine tugineb kahele sambale: ethos ehk kõneleja isikuomadused; pathos ehk auditooriumi viimine sobivasse emotsionaalsesse seisundisse. Kõige enam rõhutas Aristoteles ethost, sest see kannab endas kõneleja usaldusväärsust. Aristoteles nentis, et ehk peaksid inimesed argumentidele senisest enam tähelepanu pöörama, kui nad ei soovi olla kellegi mõjuvõimu all.
Sageli ei kasutatagi veenmisel argumente, tuginetakse eelkõige kõneleja mainele ja emotsionaalsusele. Tuntud võte on ka hämamine ehk demagoogia - kuulajate eksiteele viimine tõe moonutamise ja pettelubadustega. Demagoog ei esita oma väidete tõestamiseks argumente, vaid mängib kuulaja tunnetel. Sõltub kuulaja ettevalmistusest ning kriitilisest meelest, kas ta jääb kõnelejat uskuma või mitte. (Veenmiseks kasutatavaid mõjutamisvõtteid tutvustatakse põhjalikumalt "Veenmiskunsti" õpikus.) Veenmiskõne ülesehitus * Huvi äratamine 3 Inimesed ei taha ennast muuta ja oma senistest hoiakutest ning veendumustest taganeda, seetõttu suhtuvad nad uute ideede propageerijatesse eelarvamusega. Et leida kuulajatega kontakti, tuleb väljendada huvi nende probleemide vastu. Selleks on sobiv kasutada meie-vormi ja alustada näiteks nii: ,,Kõik me soovime, et maailm oleks turvalisem..
tõekspidamiste, tegutsemistega. Termini kasutusele võtjaks peetakse rooma-katoliku kirikut. Paavats asutas 1622.a püa vennaskon usu levitamiseks, et propageerida usku ja ustavust. Propagandta iseloomustab rõhuasetus sihilikkusel ja manipulatsiivsusel. Teadaolevalt on propaganda ajaloos esimene märkimisväärne inimene Aristoteles. Tema jaoks oli veenimise eesmärk arusaamade ja seisukohtada edasiandmine. Aristotelese ,, Retoorika" on veenmiskunsti klassikaline teos, milles väidetakse,et veenmine tugneb kolmele sambale: 1. Ethos ehk kõneleja isikuomadused 2. Pathos ehk auditooriumi viimine sobivasse emotsionaalsesse seisundisse 3. Logos ehk argumendid ja nendest tuletatud järeldused Kõige enam rõhutas Aristoteles ethost,sest see kannab endas kõneleja usaldusväärsust. Sihtgrupi veenmiseks peab kasutama kõnelejat, keda inimesed usaldavad ja kellega nad suudavad samastuda
annaabi.ee 
