järsk langus. Rannikumeredes on tihti põhjuseks maatuuled. Kaasneb produktiivsuse tuntav tõus. Maailmamere elupaigad. Pelagiaal veekogu veemassiiv organismide elupaigana. Bentaal veekogupõhi organismide elukeskkonnana. Pelagiaal: · Epipelagiaal maailmamare ülemine valgusrohke (eufootiline) veekiht, milles areneb fütoplankton; 5 · Batüpelagiaal maailmamere veemassiivi ökoloogiline sügavuskiht. Ei ole päikesevalgust ega fotosünteesivaid organisme. Organanilist ainet loovad kemoautotroofid; · Abüssopelagial maailmamere veemassiivi ökoloogiline sügavuskiht. Allpol batüpelagiaali. Ei ole päikesevalgust ega fototroofseid organisme. Jaguneb abüssopelagiaaliks (kitsamas tähenduses) ja ultraabüssopelagiaaliks (kõige sügavama vee kohal). Bentaal: · Litoraal mandrilava ehk selfi kohal;
toksiline inimesele. (2) Nende teket oluliselt soodustavaks teguriks on veekogude eutrofeerumine inimtegevuse tagajärjel. Veeõitsengute sagedus kasvab, kui veekogusse satub rohkelt fütoplankterite kasvuks vajalikke mineraaltoitaineid, mille madal kontsentratsioon oli varem vohavat kasvu limiteerivaks teguriks. (3) Veeõitseng esineb eelkõige rohketoitelistes järvedes, tiikides ja rannikumeres. (2) 3.Zooplankton Zooplankton ehk loomne hõljum on veemassiivi asustavate planktilise eluviisiga loomade kogum. (2) Meredes koosneb zooplankton valdavalt protistidest, vähkidest, ainuõõsetest ja teistest väikestest hõljuvatest selgrootutest. Mageveekogudes domineerivad protistid, keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised. Osa zooplankteritest on nähtavad palja silmaga, kuid leidub ka mikroskoopilisi organisme. Zooplankton toitub vees leiduvast hõljumist ja detriidist ja on ise toiduks paljudele teistele
2500-3000 meetrini järgneb batüaal ehk mandrinõlv, kuhu ei jõua enam päikesevalgus. Veelgi allpool paikneb ookeani põhja kõige ulatuslikum osa abüssaal ehk ookeani nõgu. Abüssaalis puuduvad päikesevalgus ja taimed täielikult, vesi liigub seal väga aeglaselt ja seal on väga suur rõhk (300-1100 at). Süvaveelisi süvikuid, mis hõlmavad vaevalt 1 % ookeani põhjast, nimetatakse ultraabüssaaliks. (Loomade elu I) Samal viisil jaotatakse ka ookeanide veemassiivi ehk pelagiaali kihid: epipelagiaal on kogu ookeani veele orgaanilist ainet produtseeriv vetikate arenemise tsoon. Batüaalile vastab batüpelagiaal ning abüssaalile abüssopelagiaal. (Loomade elu I) Elutingimused on ookeani eri osades vägagi erinevad sõltuvalt sellest, kas tegu on avaookeaniga või rannikupiirkonnaga. Estuaarides ehk lehtersuudmetes, mis on tekkinud suurte jõgede mere poole laienevas suudmetes maismaa vajumise,
Õppejõud Kai Piirsoo Bioproduktsioon biosüsteemi (organism, populatsioon, kooslus) biomassi sünteesimise määr; juurdekasv, mis moodustub kasvu või paljunemise tulemusena. Sisaldab 2 komponenti: 1.1 Primaarproduktsioon näitab orgaaniliste ainete moodustamise intensiivsust anorgaanilistest ühenditest; mõõdetakse biomassi (mg C, g C, t C) või energia (cal, J) ühikutes veepeegli pindala või veemassiivi ruumala kohta mingi ajaühiku jooksul. Ühik: mgC m-3tund-1; mgC m-2 ööpäev-1 jne. 1.2 Sekundaarproduktsioon heterotroofsete organismide biomassi juurdekasv või talletatud energiahulk. Maailmameres on sekundaarprodutsendid tavaliselt taimedest ja vetikatest toituvad loomad (fütofaagid). 1.1. Primaarproduktsioon võib olla: 1.1.1 Primaarne koguproduktsioon (gross primary production, GPP): autotroofsete
b)Siseveed (järved, soolajärved, jõed, väikeveekogud, sood jne) c)Põhjaveed Läänemeri- 420 000 km2, Landsorti süvik 490 m. Batüaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa.See asub merepõhja sügavusel 500...1000 (3000) m? Geomorfoloogilisest aspektist vaadatuna asub see bentaali osa maailmamere mandrinõlval.Batüaali ei ulatu valgus ning seetõttu puudub seal ka floora. Batüaali kohal lasuvat veemassiivi nimetatakse batüpelagiaaliks. Litoraal on ookeanide, merede, järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, mis üldiselt hõlmab ranniku- (kalda-) piirkonna, kus kasvab fütobentos ehk põhjataimestik.Kaldavööde siis pm???? 2 Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m
Kohastumused: 1. Kaitse kuivamise eest ja kuivanud oleku üleelamine. Ohu korral vahetatakse elupaika, peituvad, kaevuvad, sulgevad mingi koguse vett oma kehasse, poevad sügavale pinnasesse. 2. Kuivamise vältimine – morfoloogilised kohastumised, eelkõige seotud kehakatete tihendamisega. 3. Kaitse osmootse kuivamise eest. Tingimused eluks ookeanis. Kõigist teguritest on Maailmameres organismidele olulisemad: - põhja iseloom; - veemassiivi iseärasused: vee liikumine (hoovused, autvelling ja apvelling), temperatuur, valgustingimused, soolsus, gaasirežiim. Temperatuur: sügavikes püsiv aastaringselt, -1,70...-20C. Pinnakihi temperatuur sõltub geograafilisest asukohast, aastaajast, hoovustest jne. Aastaaegade vaheldumisega seotud temperatuurikõikumised parasvöötmes kaovad 300....400 m sügavuses Valgus: valgustatus langeb kiiresti sügavusega, juba 100...200 m sügavusel ei piisa taimedele fotosünteesiks
annaabi.ee 
