Koda koosneb tipust, keeritsast ja nabast. Koja ehitus väljastpoolt sissepoole on järgmine: sarvkiht, prismakiht (tavaliselt lubjast) ja pärlmutterkiht. Ohu korral poeb tigu oma kojasse, mõnedel rühmadel on jala küljes ka kojakaas. Vähestel rühmadel on koda redutseerunud või päris ära kadunud, näiteks nälkjatel koda puudub. Sigimine ja areng: Teod on lahksoolised. Mereelulistel tigudel esineb mitmed vastsetüüpe tavalisimad on pärgvastne (trohhofoor) ja purjukvastne (veeliger). Maismaal ja magevees elutsevad tigudel on areng otsene. Suurimad teod: 1. VIINAMÄETIGU on kõige suurem kojaga tigu Euroopas. 4,5 kuni 5 järsult laieneva keermega koja laius on 3050 mm (enamasti 3845 mm) ja kõrgus 32 50 mm (enamasti 3946,5 mm). Tugevaseinalise koja värvus varieerub kollakaspruunist valkjashallini, kojalt võib leida kuni viis (osaliselt kokkukasvanud) tuhmpruuni või pruunikasvioletset vööti. Koja suue on suur ja
kehalülisid pole väljaspoolt näha. Kaanidele on iseloomulik iminapp 34. Loomariigi suurimaid hõimkondi, 50 000 liiki. Enamasti meres, palju ka magevees, maal.Limane kehapind, paaritu lihaseline jalg. Lubjast ja sarcainest koda, mida vooderdab ja eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata, lahtine vereringe, süda, närvirõngas 4 närvitüve, võivad olla kombitsad, silmd. Ühe või mõlemasoolised, sugurakke väljastavad neerud, vastne algul trohhofoor, hiljem purjukvastne e. veeliger. Mage ja maismaavormidel enamasti paaritumine, kudu ja otsene areng. Kl:torbiklimused, soomuslimused, vagellimused, teod e.kõhtjalgsed, karbid, lasnjalgsed, peajalgsed.Torbiklimused väikesed mereloomad, paaritu sümmeetriline koda nagu terava tipuga mütsike, kettakujuline jalg, lõpused, lihased.N: Noepilina, Soomuslimused mereloomad, lamedat ovaalset keha katab 8 järjestikusest plaadist koda.Jalg ja mantel koos moodustavad kividele liibuva iminapa
Mõned rannakarbid suudavad vastu pidada ka lühemaajalisi kuivi perioode. Karbid on limuste seas ainulaadsed, sest nende suus puudub toitumiseks vajalik hõõrel ehk raadula. Karbid toituvad kas vett filtreerides (on filtrijad) või sifoonide abil. Karpidele on omapärane ka elamine üksteisega kokku kinnitunult või liiva ja teiste setete all. Mõned karbid (näiteks kammkarbid) suudavad ka ujuda. Enamik karpe on lahksoolised. Merelistel karpidel esineb vastsena kas trohhofoor või veeliger ehk purjukvastne. Süstemaat Alamklassid Anomalosdesmata Cryptodonta Erihambalised (Heterodonta) (hõlmab näiteks hernes- ja rändkarpe) Paleoheterodonta (Palaeoheterodonta) (hõlmab näiteks järve- ja jõekarpe) Palaeotaxodonta Pteriomorphia (siia kuuluvad näiteks austrid ja rannakarbid) Hari järvekarp Kiiljas ovaalse kujuga, peenem ots moodustab nokisetaolise lohu. Pealt kollakas punakaspruun, servades pruunikasmust.
näiteid Läänemeres elavaid riimveevorme: Macoma baltica, Cerastoderma lamarcki, Mya arenaria, Mytilus edulis Suuri mageveekarpe: Perekond jõekarp (Unio), järvekarbid (Anodonta ja Pseudanodonta), ebapärlikarp (Margaritifera), rändkarp (Dreissena) Väikesi mageveekarpe: Keraskarplased (Sphaerium, Musculium, Amesoda), herneskarplased (Pisidium, Euglesa, Neopisidium) Kokku Eestis umbes 60 liiki Meres elavatel karpidel toimub viljastamine vees, tekib vastne- trohhofoor ja veeliger. Magevees elavatel karpidel liiguvad isase vette heidetud sugurakud emase sisemusse (sissehingatava vee kaudu) areng toimub emasloomas, vastne puudub, järglased meenutavad väikesi täiskasvanud karpe. Järvekarbi glohhidid (emast väljunud pisikesed karbid) nugivad mõned nädalad pärast emakarbist vabanemist kaladel, et pääseda nii jões ülesvoolu ning mitte sattuda merre. 37. Jõekarplaste (Unionidae) ja rändkarbi (Dreissena) võrdlus: eluviis, sigimine, levimine
annaabi.ee 
