Kuna need avakesed on väga väikesed, ei saa veepiisad sealt hästi välja. Selleks et hakkaks sadama, on vaja päikest mis suurendaks neid avakesi kuni vihma hakkaks sadama. · Seega saime juba teada kus see vesi asub, kuid kuidas see sinna sattub? Pilved nagu teisedki elusolendid tahavad juua, sellepärast laskuvad nad õhtuti või hommikuti veekogude juurde (meie näeme seda uduna) ja imevad seda vett enda sisse. Seejärel tõusevad nad tagasi oma kodukohale. Veekandjad mis on enamasti valget värvi, joovad tihti magedat vett, tumedad aga soolast ehk merevett. · Teades neid fakte tekib küsimus, miks siis välku lööb? Vastus on väga lihtne. Tihti pilved laskuvad kõrgepingeliinideni ning koguvad endasse elektrilaengut ning tõusevad tagasi taevasse. Üleval, kui pilvedele midagi ei meeldi, võivad nad järsku kurvaks muutuda ning nutma hakata (meie nimetame seda vihmasajuks). Kui pilved aga kuskil koos
Kui krunt vähegi võimaldas, tehti tagaõue juurviljapeenrad. Tänavaelu: Kuigi keskaegsed linnatänavad olid oma kõrgete ja kokkusurutud astmiksmajadega käänulised ja hämarad käis tänavatel vilgas tegevus. Tänavalt kostis kohutavat lärmi. Seal segunseid kõikvõimalikud helid ja hääled nii rändkaupmeeste käristid ja hõiked, hobuse kabjaplagin, laste nutt, käsitööliste tööriistade tekitatud müra jne. Veekandjad saalisid tänavail nii suvel kui ka talvel: nad tõid oma kundedele kaevust vett, sest veevärk puudus. Poed ja töökojas avanesid otse tänavale. Igal poel, töökojal oli nii öelda oma logo. Lukksepaukse kohal rippus võti, rätsepatöökoja juhatasid kätte käärid jne. Igal tänaval oli oma eripära. Käsitöölised ja kaupmehed tegutsesid eraldi tänavatel või linnaosades. Asupais valiti enamasti praktilistel põhjsutel: parkalid töötasid jõe ääres, sest neil
kõigil. Ühtset kalendrit Kreekas siis ei olnud. Pidustuste käigus riitused erinesid suuresti, aga esinevad ka seaduspärasused: Rongkäik- pompe. Tuleb sõnasy 'saatkond'. Igal peol oma marsruut, rangelt paiga pandud. Igatahes lõpus see jõudis see välja vajalikku pühamusse. Rongkäigus olid aktiivsed osalejad ja passiivsed vaatajad, kelle arv olenes rongkäigu marsruudist. Rongkäigus liikus kõik tarvilik. Näiteks freskol: ohvriloomad, ratsanikud, väärikad riigiametnikud, veekandjad, talituse läbiviimise riistad, mis olid kaetud korvides kiste/kalathos (tapariistad). Viljatuulutusrest e liknon, kujutatud troonina. Sinna kuulusid ka laulud ja tantsud. Sinna kuulus mõnikord ka aischrologia- häbiväärse ütlemine, nö rituaalne ropendamine. Dirty talk naiste-meeste vahel, aga mingid piirid olid paigas. Nt sillanaljas (gephyraid), kus prostid ahistasid oma määrkustega rongkäiku. Rongkäiku võisid kuuluda ka mingid esemed, nt jumalarüü
nõnda, nagu ta lootis. Ta teeskles, nagu oleks tal millegi pärast õigus olnud seda teha, ilma et ta otseteed oleks öelnud, milles see õigus seisis. Pealegi tegi ta seda jõhkralt ja väljakutsuvalt, nii et härra Maurus ei saanud muud, kui pidi kätega oma halli pead sasima ja toas edasi-tagasi jooksma, karjudes: ,,See inemine on hull, see inemine on püsti hull! Suur vee- ja puudekandmine on tal pea peale hakanud, on ta segaseks ajanud. Kõik veekandjad lähvad enne surma hulluks, kui nad aga küllalt vanaks elavad; nüüd on meie Jürka ka." Seda rääkis härra Maurus Ollino, Jürka ja nende poiste ees, kes olid kuidagi segatud Jürka naise loosse. ,,Ma ei ole hull ega mõtlegi hulluks minna," vastas Jürka. ,,Mind ei tee viingi hulluks, veel vähem vesi, ainult et ma magama jäin." ,,Te kuulete nüüd isegi, et see inemine on hull," karjus härra Maurus. ,,Ta teeb mu majast, mu esimese järgu õppeasutusest l..
annaabi.ee 
