olulisim on leptiin, mis tekib rasvkoes (kutsutakse ka rasvkoe hääleks seda hormooni). Koleotsüstokiniin (CCK)– tekib peensooles valkude ja rasva mõjul; Koleotsüstokiniin läheb verre ja puutub kokku uitnärvi lõpmetel vastavate retseptoritega ja see info edastatakse piklikajju ja sealt vaheajju – hüpotalamuse küllastuskeskusele – põhjustab küllastustunde. * Janukeskus – osmootset rõhku reguleeriv keskus. Osmootse rõhu tõus tekitab janu. Nt soolase toidu söömisel või vedelikukaotusel (ka verekaotusel). Põhjus selles, et hüpotalamuse piirkonnas on osmootse rõhu suhtes tundlikud osmoretseptorid, mille ärritus põhjustab janutunde tekke. Kõige tähtsamaks janutunde aineks, mis organismis vabaneb, on angiotensiin 2 – see aine vabaneb organismis vedelikukaotusel. Suurem vedelikukaotus põhjustab ka veremahu vähenemist ja vererõhu langust. Andiotensiin 2 omakorda stimuleerib janu teket tugeval higistamisel, oksendamisel, kõhulahtisuse puhul. (Angiodensinigeen??)
(higistamine, kopsude kaudu jm) Tugev kehaline koormus kaasneb tugeva higieritusega, intensiivsel lihastööl võib organism kaotada kuni kaks liitrit vedelikku tunnis. Teatavasti koosneb inimorganism tervelt 60 % ulatuses veest, täiskasvanud inimesel on seega vett 30 - 40 liitrit. Ainuüksi eelnevast võib järeldada, et veel on organismis väga suur tähtsus . Kuid lisaks ülekuumenemise vältimisele on tugeval 1 vedelikukaotusel ka teine pool. Juba vedelikukaotus 2 % kehakaalust kutsub esile inimese töövõime languse, 70 kg kehakaalu juures tähendaks see vedelikukaotust 1,4 kg ja 100 kg kaaluval mehel 2 kilogrammi. Reegel ei kehti loomulikult siis, kui sportliku tegevuse eesmärgiks on ülemäärase kehakaalu vähendamine. Toodud arvud näitavad, kuivõrd oluline on sportliku tegevuse järgselt kaotatud vedeliku kogus taastada. Teadusuuringud on tõestanud, et kõige enam kannatab aeroobne töövõime , mis
Vedelikubilanss peab aga tasakaalus olema ja kaotatud vedelik tuleb asendada. Keskmiselt vajab mees 2800 ml ja naine 2000 ml vedelikku päevas, sest keskmise kehalise aktiivsusega inimene vajab vedelikku 1 ml ühe energia kalori kohta. (mõõdukas kliimas). Intensiivsel kehalisel pingutusel ja/või kuumas kliimas organismi vedelikukaotus suureneb märgatavalt. Keskmise intensiivsusega treeningul kaotab keha 0,5 1 liitrit vedelikku tunnis, intensiivsel koormusel aga ligi 3 liitrit. Juba vedelikukaotusel 2 % kehakaalust ehk 1,4 liitrit 70 kg mehel langeb oluliselt kehaline töövõime, suurema vedelikukaotuse juures (4 5%) tekivad juba tervisehäired (südamerütmi häired, apaatia, lihaskrambid, kuumarabandus). Vedelikukaotuse e. dehüdratatsiooni negatiivset mõju on võimalik ära hoida vajaliku hulga vedeliku joomisega enne ja pärast koormust ja selle ajal. Kõige paremini sobivad selleks spetsiaalsed spordijoogid (Gatorade, Isostar, Isotonic, Dexal, Basica, eestimaised
• Kolonisatsioonifaktor – adhesioon • Neuraminidaas – modifitseerib rakupinda, suurendamaks GM1 (gangliosiidretseptor) seostumiskohti koolera toksiini jaoks, G-valgu kaudu tekib cAMP tõus, sekretoorne diarröa. • LPS • Polüsahhariidne kihn kaitseb seerumi bakteritsiidse toime eest Haigused. Vibrio cholerae Koolera (O1, O139): algab 2-3 päeva pärast sissesöömist ägedalt vesise diarröa ja oksendamisega. Edasisel vedelikukaotusel muutub roe värvusetuks, lõhnatuks, valguvabaks, limatäpiliseks („riisitummiroe“). Tõsine vedeliku ja elektrolüütide kaotus võib viia dehüdratatsioonile, metaboolsele atsidoosile (HCO3- kaotus), hüpokaleemiale, hüpovoleemilisele šokile (K+ kaotus) südame arrütmia ja neerupuudulikkusega. Ravita suremus 60%, raviga 1% (rehüdratatsioon ja elektrolüütide taastamine). Koolera võib spontaanselt paari päevaga paraneda.
annaabi.ee 
