televiisor koos muu prahiga. Kädva lähedal looduskaitse all oleval Laane asunduse tammede alleel käies riivab silma teeäärne vanametallihunnik. Prügi on kõikjal meie ümber. Inimesed ei hooli keskkonnast, põhiline, et oma elamine korras oleks. Mis prahist edasi saab, ei huvita kedagi. Kord juba põõsasse visatuna ei ole prügil enam omanikku, ja omanikul prügi. Keskkond ei saa puhtamaks enne, kui inimesed selle suunas mõtlema hakkavad. Igal pool vedelevatest prügihunnikutest veelgi tähtsusetumana võib tunduda kommipaberite mahaloopimine ja autoaknast prahi väljaviskamine. Aga just need pisiasjad ja nende toimumise "loomulikkus" näitavad mõtlemise saastatust. Kord tuli meie juurde üks autojuht tikke küsima. Ta oli tühja toosi asemel kogemata täis toosi aknast välja visanud. Oleks ta veidi ka keskkonnale mõelnud, poleks probleemi tekkinudki. Kädva karjäär, kus varem ujumas sai käia, on nüüd klaasikilde täis loobitud
Pähklid valmivad septembris-oktoobris. Head pähklisaaki saab kord-paar viie aasta jooksul. Parimat pähklisaaki annab must pähklipuu alates 30ndast eluaastast. Antiik-Kreekas sümboliseerisid pähklipuud viljakust ning neid puistati pulmade ajal igale poole laiali. Kuid Rumeenias sümboliseerivad pähklipuudel just vastupidist - naised pistavad oma pulmaseelikusse niipalju pähkleid iga aasta kohta kui palju nad lapsesaamist edasi soovivad lükata. Maas vedelevatest pähklikoortest saab teha erilisi tooteid. Teise Maailmasõja ajal puhastati lennukite kolbe „pähkli koore“ plahvatusega. See idee kandus hiljem üle autotööstusesse, kus koori kasutati täpsustööriistade poleerimiseks. Pähkli koorest valmistatud tooteid kasutatakse veel reaktiivmootorite puhastamiseks, lisaainena muda või nafta puurimisel, täitena dünamiidis, libisemisvastase koostisosana autorehvides ja tolmneva koostisena erinevate putukamürkide valmistamisel
ja musta pipart. Tsahi (ei ole meie mõistes tee) on õhuline jook, mida valmistatakse suurest portsust mustast teest, piimast (või piimapulbrist), suhkrust ja sinna hulka lisatakse maitseaineid, näiteks ingveri ja kaneeli. Maitseb nagu kakao või halvimal juhul nagu piparkoogi taigen. Lihavärgist pakutakse kana ja mutton`it (inglise keeles) ehk siis kitseliha meie keeli (parem kui veiseliha). Mõnes kohas pakutakse ka sealiha, aga siga on seal tõesti roojane loom, kes toitub prügimägedel vedelevatest viimastest jääkidest ning rentslis leiduvast sitast. Kalatoite on võimalik süüa mere või mingi muu veekogu piirkondades (hindud ise eriti kala ja liha ei söö). Pakutakse ka kartuli chipse ja keedetud kartulit. Lisaks puuviljad: õunad, banaanid, ananassid, mandariinid, kuivatatud datlid (lõuna pool Gujarat's sai ka arbuusi ja viinamarja). Seega ei tohiks eriti toidu üle nuriseda, kuigi tihtipeale satud ampsama toitu näiteks taignas küpsetatud chillit), pärast mida suu põleb
Tshai (ega ikka ei ole meie mõistes tee) on põhiline jook, mida valmistatakse suurest portsust mustast teest, piimast (või piimapulbrist), suhkrust ja sinna hulka maitseaineid, näiteks ingveri ja kaneeli. Maitseb nagu kakao või halvimatel juhtudel nagu piparkoogi taigen. Lihavärgist pakutakse kana ja mutton'i ehk siis kitseliha meie keeli (parem, kui veiseliha). Mõnes kohas pakutakse ka sealiha, aga siga on seal tõesti roojane loom, kes toitub prügimägedel vedelevatest viimastest jääkidest ning rentslis leiduvast sitast. Kalatoite on võimalik süüa mere või mingi muu veekogu lähedastes piirkondades (hindud ise eriti liha ja kala ei söö). Pakutakse ka kartuli chipse ja keedetud kartulit. Lisaks puuviljad: õunad, banaanid, ananassid, mandariinid, kuivatatud datlid (lõuna pool Gujarat- s saab ka ka arbuusi ja viinamarja). Seega ei tohiks eriti toidu üle nuriseda. India ajalugu India on alati olnud rahvaste segu
väga head muusikalist kuulmist kiitis. (Kahro 2000, lk 13-14) Varsti koliti isa juurde Keila-Joale Meremõisa mesilasse. Seal õppis Urmas loodust jälgima hulkus ringi, uuris pilvi, veetis koos kasuisaga lumiseid öid metsas lõkke ääres, kus nad koos puude langetamisest maha jäänud metsarisu põletasid. Urmas õppis seal ka suusatama ja jalgrattaga sõitma. Ühel vihmasel päeval tuli külla vanaema. Urmas pani ühe maas vedelevatest plekitükkidest räästa alla, nii et vihmapiisad sellele kukkusid, ning sõnas vanaemale: ,,Vanaema, kuula! Kuula, kui ilus muusika!" Samamoodi pööras ta vanaema tähelepanu kaunitele helidele ka hiljem, näiteks bussi oodates kivikesi vastu metalset peatuseposti visates, kui kord kostusid tumedamad, kord heledamad kõlksatused. (Ibid, lk 14-15, 22) Teises klassi Lohusalu algkoolis alustas Urmas klaveriõpingutega. Üldaineõpetaja Ene Kikajon
annaabi.ee 
