Kõik rahvusvahelise õiguse normid olid loodud euroopa suurriikide või keskmiste riikide poolt peamiselt nende enda huvidest lähtudes.“ (Kristiina Rahv, 2013) Sel rahvusvahelise õiguse arengu perioodil arenes diplomaatilise konverentsi institutsioon ning üritati luua ka kollektiivse julgeoleku süsteemi. Prantsuse revolutsioon ning Napoleoni sõjad ajendasid Euroopat vastureaktsioonina välja töötama mitmeid erinevaid rahvusvahelisi lepinguid. Nimekad juristid nagu C. Wolf, E. de Vattel, G. F. Von Martens jt andsid rahvusvahelise õiguse mõtestamisele olulise panuse. Antud perioodi lõpu iseloomulikuks tunnuseks võib pidada rahvusvaheliste konverentside hoogustumist, mille tulemusena võeti vastu mitmeid sõjaõiguse riikidevahelisi kokkuleppeid. 1.2 2.3. Rahvasteliidu loomisest kuni Teise maailmasõja lõpuni (1919-1945) Rahvusvahelise õiguse arengut on oluliselt mõjutanud Esimene maailmasõda. 1919. aastal
o normid olid loodud Euroopa suurte või keskmiste riikide poolt peamiselt nende endi huvides Arenes diplomaatilise konverentsi institutsioon, korduvalt üritati luua kollektiivse julgeoleku süsteemi. Perioodi lõpul hoogustus rahvusvaheliste konverentside korraldamine, 1899. ja 1907. aastate Haagi rahukonverentsidel võeti vastu mitmeid sõjaõiguse konventsioone. Lõppes koloniaalekspansioon. Nimekaid autoreid: Wolf, Vattel, Martens, Pufendorf, Austin. 1919-1945 (Rahvaste Liidu loomine kuni Teise maailmasõja lõpp) II Maailmaõja võitjad lõid 1919.a Rahvasteliidu, et vältida relvakonflikte, ent samas ei sätestanud Rahvasteliidu põhikiri üldist jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeldu. 1928. aastal lisandus sellele sõjast loobumise leping, Briand-Kellogg'i pakt. Hakati pöörama tähelepanu üksiku kaitsele (orjuse, orjakaubanduse keelustamine, vähemuste kaitse)
normid olid loodud Euroopa suurte või keskmiste riikide poolt peamiselt nende endi huvides Arenes diplomaatilise konverentsi institutsioon, korduvalt üritati luua kollektiivse julgeoleku süsteemi. Perioodi lõpul hoogustus rahvusvaheliste konverentside korraldamine, 1899. ja 1907. aastate Haagi rahukonverentsidel võeti vastu mitmeid sõjaõiguse konventsioone. Lõppes koloniaalekspansioon. Nimekaid autoreid: Wolf, Vattel, Martens, Pufendorf, Austin. 1919-1945 (Rahvaste Liidu loomine kuni Teise maailmasõja lõpp) II Maailmaõja võitjad lõid 1919.a Rahvasteliidu, et vältida relvakonflikte, ent samas ei sätestanud Rahvasteliidu põhikiri üldist jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeldu. 1928. aastal lisandus sellele sõjast loobumise leping, Briand-Kellogg’i pakt. Hakati pöörama tähelepanu üksiku kaitsele (orjuse, orjakaubanduse keelustamine, vähemuste kaitse).
diplomaatiliste suhete areng toob kaasa kahtluste tekke loomuõigusliku meetodi vastu. Positivism 19.sajandil 18 saj tekib loomuõiguslikule vastuseis see on liiga spekulatiivne. Igaüks on loomuõiguslik jurist see ei aita meid edasi. Tegelik rahvusvaheline õigus peab tuginema tegelikul riikide praktikal- saame rääkida ainult sellest, mida riigid on kokku leppinud. Nad hakkavad rõhutama lepingut see ei pea olema kirjas, nt lihtsalt tegevus. Tuntuim teoreetik on sveitslane Vattel. Vatteli arust on riigid oma õigussuhetes võrreldavad inimestega enda õigussuhetes. Georg von Martens paneb aluse esimele lepingute publitseeritud kogu sarjale see ongi rahvõ. 19.sajandi rahvusvahelist õigust iseloomustavad: - öeldakse et rahvõ kehtib kristliku rahva vahel, tsiviliseeritud rahvaste vahel. Hiinas nt. *ekstraterritoriaalsed lepingud hiinalstel puudub jurisdiktsioon inglaste asjus. Ainult tsiviliseertud kohus saab kohut mõista inglaste üle
annaabi.ee 
