aega pärast neid produtseerinud seente hukkumist. Järgnev üksiktoksiinide üldiseloomustus tugineb eelkõige Jouany ja Diaz (2011) andmetele. 2.1 Aflatoksiinid Aflatoksiine produtseerivad perekond Aspergillus seened A.flavus ja A.parasiticus. Keemiliselt on need difuranokumariini derivaadid. Levinuim, ohtlikuim ja enimuuritum on aflatoksiin B1 (AFB1), tähtsad on ka aflatoksiinid B2, G1, G2. Mäletsejaliste vatsamikroobid on võimalised muundama aflatoksiine aflatoksikooliks, lagunemise ulatus on veel ebaselge: ühtede autorite uuringutes lagunes in vitro vatsavedeliku keskkonnas 42% toksiinist, kuna teistel andmetel olulist toksiinilammutamist ei toimu. Kindel on, et oluline osa toksiinist siiski möödub vatsast muutumatult. Vatsa läbinud ja seedetrakti jõudnud AFB1 on väikese molekulmassiga, lipofiilne ja imendub passiivse difusiooni teel kiiresti, roojasse jõuab vähe. Soolest imendunud toksiin seondub
Tunnused: vatsa töö häirumine, isu langus, piimatoodangu langus, roojamise ja roosa muutused, lehma väliskuju muutused. 17. Subkliinilise vatsaatsidoosi tekkepõhjused ja areng Atsidoos vatsa pH langemine alla füsioloogilise normi pärast kergesti seeduvate süsivesikute söötmist, sest: Vatsalimaskest koos mikrofloora ja keskkonnaga ei ole kohanenud. Suurenenud piimhappe kogust ei ole võimelised vatsamikroobid fermenteerima. Vatsa puhverdusvõime on puudulik. Kui kergelt seeduvate süsivesikute hulk söödas järsult suureneb või kui koresööda osakeste suurus on väike, siis mäletsemine ja vatsaseede aeg on lüheneb ja ka süljeeritus väheneb. Samal ajal on LRH teke suurenenud sellisel määral, et ületab vatsa limaskesta imendumisvõime. Tulemuseks on vatsa pH alanemine umbes 5 ümber, ka vatsa puhverdusvõime nihkub. Atsidoosi tunnused karjas:
Tunnused: vatsa töö häirumine, isu langus, piimatoodangu langus, roojamise ja roosa muutused, lehma väliskuju muutused. 18. Subkliinilise vatsaatsidoosi tekkepõhjused ja areng Atsidoos – vatsa pH langemine alla füsioloogilise normi pärast kergesti seeduvate süsivesikute söötmist, sest: Vatsalimaskest koos mikrofloora ja keskkonnaga ei ole kohanenud. Suurenenud piimhappe kogust ei ole võimelised vatsamikroobid fermenteerima. Vatsa puhverdusvõime on puudulik. Kui kergelt seeduvate süsivesikute hulk söödas järsult suureneb või kui koresööda osakeste suurus on väike, siis mäletsemine ja vatsaseede aeg on lüheneb ja ka süljeeritus väheneb. Samal ajal on LRH teke suurenenud sellisel määral, et ületab vatsa limaskesta imendumisvõime. Tulemuseks on vatsa pH alanemine umbes 5 ümber, ka vatsa puhverdusvõime nihkub. Atsidoosi tunnused karjas:
· Selle seinad produtseerivad maonõret, mis sisaldab seedet soodustavat soolhapet ja ensüüme. · Veise liitmagu: 1-kiidekas, 2- võrkmik, 3-vats, 4-libedik · Koos söödaga satuvad libedikku ka vatsas intensiivselt paljunevad mikroobid, mis mao kõrge happesuse toimel hukkuvad ja seeditakse samuti seedetrakti alumises osas. · Veiste seede tähtsaim eripära on võime kasutada vatsas elavaid mikroobe ja ainurakseid seedeprotsessi tõhustamiseks. · Vatsamikroobid on anaeroobsed ning nende elutegevus avaldub käärimise ehk anaeroobse fermentatsioonina. · Vatsamikroobid kasutavad oma elutegevuses loomasööda toitaineid, kusjuures fermentatsiooni kõrvalsaadusena tekib hulgaliselt gaasi · Vatsaseede · Vatsaseede käigus muunduvad kõige enam söödas leiduvad süsivesikud ja proteiin. · Rasvade ja teiste lipiidide muutused on seejuures väiksemad.
annaabi.ee 
