häireid. Kaseriisikas kasvab põhjapoolkera parasvöötmes. Eestis kasvab kaasikutes ja kase segametsades, vahel sümbioosis haavaga, juulist novembrini . Kaseriisikas on roosa, harvem kollakasoranz või helepruun, vanemana veidi pleekinud, kontsentriliste tumedamate rõngasvöötidega kübaral. Kübar on nõgus, ümarate allapainutatud servadega, kaetud vatjate karvadega, kuiv. Kübara läbimõõt on 512 cm. Jalg on silindriline, 36 cm kõrge ja 12 cm jäme, väga tugev ja kõva, algul seest täis, hiljem õõnes, samuti kahvaturoosa nagu kübargi, vahel samuti kergelt karvane. Lõikekohalt eritub rohkelt valget piimmahla ja see ei muuda õhu käes värvi. Kaseriisikaid võib soolata, hapendada, marineerida. Seened peavad enne söömist vähemalt 4550 päeva soolas olema.
puuliigiga nad koos kasvavad. Palupuravik kasvab koos männiga. Tume rebasepunane kuni pähkelpruun 5-15 cm laiune kübar on ümar (kuklikujuline), sametine ja veidi üle serva rippuva kübaranahaga. Poorid on tumekreemjad. Jäme silinderjas jalg on kaetud tume-punapruunide vatjate soomustega; valkjas söödav seeneliha värvub aeglaselt suitshalliks, hiljem mustjaks.Eosed on pruunid. Viljakehasid võib leida suvest hilissügiseni. Levib Põhjamaade männikutes, Eestis eriti sagedalt. Kuuseriisikas (Lactarius deterrimus) Kuuseriisikas (Lactarius deterrimus) on riisikas, mis
Jalg kõva, kaetud valge kirmega Eoslehekesed paksud ja kollakad. Piimmahl püsivalt valge ja põletavalt kibe Söödav kupatatult. Kollariisikas ehk võiseen Kübar on kollane, kleepuv, kollakaspruunide ringidega. Serv laialt sisse rullunud, karvane. Jalg lühike, kollakas, kaetud süvistatud laikudega, õõnes. Eoslehekesed tihedad, laskuvad, kollakad. Söödav kupatatult. Kaseriisikas Kübar on nõgus, ümarate allapainutatud servadega, kaetud vatjate karvadega, kuiv. Jalg on tugev ja kõva, algul seest täis, hiljem õõnes, samuti kahvaturoosa nagu kübargi. Lõikekohalt eritub rohkelt valget piimmahla ja see ei muuda õhu käes värvi. Eoeslehekesed veidi roosad. Söödav kupatatult. Tavariisikas Kübar hallikas- kuni pruunikasvioletne, vanalt tihti kahvatu-kollakaspruun limane, läikiv. Jalg ühtlaselt jäme ja õõnes, kergelt murduv. Piimmahl valge, kuivades värvub rohekaks.
tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu, reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 2 4; Dunn 1973: 490) Valge kärbseseen Valge kärbseseen (Amanita phalloides ) on noorelt kellukjas-koonusjas ja sisserullunud servaga ja valge värvusega, vanalt aga kumer ja lamedam ning keskelt kahvatukollakas. Teda kutsutakse ka destroying angel ehk siis hävitus ingel. Jala pikkuseks on 8-15 cm ja üleni kaetud vatjate ebemetega. Teda võib leida okas- ja segametsades, eriti varjuküllastes kuusikutest ja on levinud üle kogu Eesti. Esimese valge kärbseseene leidis ja kirjeldas Elias Magnus Fries Rootsist. Nagu ka eespool öeldud on valge kärbseseen surmavalt mürgine ja mürgisus ei kao ka kupatamisel. Valge kärbseseen pidi olema toore kartuli lõhnaga. Roheline kärbseseen Roheline kärbseseen (Amanita phalloides) noorelt kellukjas-koonusjas ning värvitoonilt
kärbseseenesuure sarnasuse tõttu ohtliku panter-kärbseseenega tuleks hoiduda halli kärbseseene korjamisest (Hanso jt.2000). Austraalias ei kasva. 1.3.7 Loor- kärbseseen Harva esineb meil veel loor-kärbseseent (A. strobiliformis(Paulet) Bertilloni), see on suurtelihakate viljakehadega liik, millel hallikas, kollaka varjundiga kleepiv kübar (kuni 18 (-26) cm), koguviljakeha paksult ja tihedalt kaetud suurte hallikate või kollakate kleepivate jahukas-vatjate ebemetega; tupp ja rõngas kergesti lagunevad. Liik on lubjalembene ja kasvab juulist septembrini 12 lehtmetsades ja puisniitudel, eriti laialehiste puude all; värskelt mürgine. Viimased kaks liiki kuuluvad Euroopa punasesse nimestikku ja ka Eesti Punasesse raamatusse (Hanso jt.2000). Austraalias pole. 1.4. Teised kärbseseened Peale punase kärbseseene ja valge kärbseseene leidub Austraalias veel Amanita xanthocephala,
annaabi.ee 
