Ma arvan, et kuskil 26 aastat kindlasti teadlikult ma naeratan. Naeratusega võidab palju ja kaotab vähe. Naeratusega võib muuta kellegi päeva paremaks. Sellega leiab endale palju sõpru . 2. Juba väiksed beebid naeratavad läbi une, tegelikult on see lihaste tahtmatu tõmblus aga rahvasuu ütleb,et näe inglid kõditavad. Selline ütlemine on minu jaoks hästi armas. Pole midagi lihtsamat, kui naeratada tänaval vastutulijale, naeratada üksteisele liftis, naeratada koos bussi või trammi oodates. Naeratuse kaudu muudame meid elukeskkonna ilusmaks ning positiivsemaks. 3. Naeratus annab tervist, tõstab tuju ning peletab stressi. Isegi vahel kui kurb tuju on otsin siis just mille üle naerda, kindlasti aitab naeratuse näole tuua hea meeldiv muusika. 4. Kui satume tundmatusse paika või oleme kurnatud oma muredest, saavad
Kui palju mõtled Sa tegelikult tuleviku peale? Need küsimused tasuks endile kõrva taha panna ja aeg-ajalt meelde tuletada. Viimastel aastatel kuulen oma suhtlusringkonnas tihti palju negatiivset Eesti ühiskonna ja tema käekäigu kohta. Räägitakse, et tänaval kõndides on kõik nii mossis ja vaevatud, nagu oleks katk kaela langenud. Tõsi, ka mina näen vähe säravaid silmi ja naerusuid tänaval liikudes. Kuid tulin üks päev mõttele, et naeratan igale vastutulijale. Nii pea kui seda tegin, sain vastu ka lahke naeratuse. Seega mida külvad, seda lõikad. Sama peaksid mõtlema ka need, kes ainult kommenteerivad, et kõik on nii negatiivsed ja mossis ja Eesti on tegelikult üldse üks paha riik. Tuleks alustada iseendast ja mõelda, et kas sa paistad siis rohkem rõõmsam ja säravam, kui need teised? Nii pahura näoga kui sina vaatad teist, vaatab tema just samuti sind.
kui härrastemaja aknad liiga tihedalt talle selga vaatasid. Ta kõndis paarsada meetrit kiiresti ja alles siis vaatas tagasi ja naeris, astus jälle ja naeris ja nii päris mitu korda veel. Kodu lähedal purskas ta naerma ja tahtis kõikkidele nalja rääkida. Inimesi tuli küll vastu aga ei, ta ei rääkinud. Korraga kukkus ta pikali ja mõtles piimade peale. Varsti tõusis ta püsti ja ei rääkinud ühelegi vastutulijale ikka nalja ja ka kodus ei suutnud sõnu suust välja saada. Ja nii lükkub selle loo rääkimine mitu päeva edasi kuni Tõnu otsustab sellest lõunalauas kahekesi olles rääkida. Kuid nali polnud veel täielikult räägitudki kui Mari viskas pihutäie kartulikoori talle näkku. Ja sinna see jutt jäigi. Ühel õhtul läks Tõnu Kurule. Ta ei teadnud isegi, mida ta sealt õieti otsis, aga näe, jalad viisid. Talu õues käis vilgas töö. Kõik tassisid asju piimaankrutega koormatud vankrile
Tagurdamist välditakse. Matuselistele jagatakse mustad leinalindid ning need pannakse enne rongkäigu alustamist autodele. Jäänud on ka komme hetkeks lahkunu elukohas või tema endise töökoha juures peatuda. Risti lõikamise tava ei ole enam linnades aktuaalne (Sala 2002: 34). Vanade eestlaste uskumuste kohaselt on matustele tulnud kogukonna järgmine surija esimese matuserongi vastutulijaga samast soost. Uskumuse tõttu annab surnu meessugulane ka tänapäeval esimesele matuserongile vastutulijale osa peietoidust. Rõuge, Hargla ja Urvaste kihelkonnas selgitatakse seda tava teisiti. Leinarong võib vastutulijale kahju teha ning peietoit antakse talle kahju leevendamiseks (Torp-Kõivupuu 2003: 75). Jaroslavskaja, Vladimirskaja, Kostromskaja, Novgorodskaja ja Penzenskaja kubermangus eksisteeris samuti "esimese armuanni tava". Matuserongi esimesele vastutulijale anti käterätikusse mähitud leiba. Kingitus oli vastutulijale tänuks, et ta palvetaks surnu hinge eest
ära nuta, poiss. Mis on juhtunud?» Ma oigasin: «Taat ja memm ja õde ja . ..» Siis langesin kokku. Mees kostis: «Oh pagan, ära pirise, meil kõigil on oma mured. Küll asi paraneb. Mis nendega juhtus?» «Nad -- nad on . . . kas olete parve valvur?» «Jah,» ütles ta, enesega väga rahul olles. «Olen kapten ja omanik ja tüürimees ja loots ja valvur ja pootsman; ja mõnikord olen laadung ja reisija kah. Ma pole nii rikas kui vana Jim Hornback ega saa nii helde ega hea olla igale vastutulijale kui- tema. Ma ei saa oma raha tema kombel tuulde loopida. Aga ma olen talle mitu korda öelnud, et ma temaga ei vahetaks, sest ütlen alati: meremehe elu on mulle loodud, ja ma mitte kuidagi ei saaks elada kaks miili linnast eemal, kus iial midagi ei juhtu. Ei tema rikkuse ega ühegi hinna eest. Ma ütlen. . . » Ma laususin vahele: «Nad on koledasti hädas ja .. .» «Kes?» «Noh, taat ja memm ja õde ja miss Hooker. Ja kui te oma paadiga neile appi ei lähe...» «Kuhu? Kus nad on?»
Mees, kelle poole ta pöördus, taganes ehmunult. Vastuseks musketärile osutas ta aga siiski teatud suunda. Athos pakkus mehele poolepistoolist, et ta teda saadaks, aga mees keeldus. Athos suundus teekäija poolt osutatud tänavasse, kuid ristteele jõudes peatus "ta ilmselt segadusse sattunult uuesti. Kuna aga ristteel oli enam võimalusi kui mujal kedagi kohata, siis jäi ta ootama. Ja tõesti, hetk hiljem möödus öövaht. Athos kordas küsimust, mille oli juba esitanud esimesele vastutulijale. Öövaht ehmus samuti, keeldus omakorda Athost saatmast ja näitas talle käega teed. Athos astus näidatud suunas ja jõudis eeslinna, mis asus just vastupidises suunas sellele linnaservale, kust tema ja ta kaaslased olid sisse sõitnud. Seal näis teda jälle haaravat rahutus ning kõhklus ja ta peatus kolmandat korda . Õnneks möödus kerjus, kes lähenes Athosele, et paluda almust. Athos pakkus talle ühe eküü, kui ta on nõus teda sinna saatma, kuhu ta läheb
annaabi.ee 
