Ajalehed kirja muidugi ei avaldanud, kuid see levis käsikirjaliste koopiatena ja sai rahva seas vaimustunud toetuse osaliseks.Kiri avaldati ka välismaal,mis suurendas muu maailma tähelepanu Eesti vastu. Sealt edasi venestamispoliitika Eesti NSV-s mõnevõrra pehmenes. Seisaku- ehk stagnatsiooniajal anti välja hulganiselt teoseid, mille juures sageli kasutati nii öelda ridadevahele kirjutamist. Heaks näiteks on Jaan Krossi romaan "Keisri hull".Eestlaste vastupanuvaim koondus kultuurivalda , sest ei relvastatud ega massiline poliitiline võitlus oma rahvuse säilimise eest ei olnud 70ndatel enam mõeldav.Selle ilminguks võib pidada praktiliselt kõiki tolleaegseid tähtsamaid kultuurisündmusi ja teoseid. Ilmusid "Eesti Nõukogude Entsüklopeediad"ehk ENE-d , eesti kirjandusklassikute (Vilde,Luts,Tammsaare)valiksarjad.Eesti haridussüsteem suutis kogu ideoloogilise surutisele vaatamata oma taset ja traditsioone osalt säilitada
Oma järjekindlusetusega rahvajuhiks ei sobinud, kuid tema 1884.a tööd alustanud poeglaste erakool, hiljem gümnaasium on eesti kultuurilukku siiski oma jälje jätnud. Ado Grenzstein- tõusis mõneks ajaks venestusaegse eesti avaliku elu keskeimaks kujuks. Tema ajaleht ,,Olevik" oli hästi toimetatud ja leidis rohkelt lugejaid. Alustanud rahvusliku suuna esindajan, tegi Grenzstein 1890ndate aastate algul kannapöörde ja asus venestamist õigustama. Vastupanuvaim säilib Grenzstein kuulutas oma lehes, et eestlaste loomulikuks tulevikuks on venelaste sisse ärasulamine, ja pidas rahvulikku äramisaega eksituseks. Rahvusliku suuna esindajad ei saanud karmides tsensuurioludes talle vabalt vastu vaielda, kuid saavutus oli seegi, et teistsugune seiskoht üldse säilis. Ja see säilis eeskätt tänu tõigale, et isegi venestuspoliitika
iseenesest üldinimliku dilemma ees kas kõnelda despootial tõtt või mitte seisab iga aus inimene ka nõukogude võimu aluses Eestis samuti. Tammsaare ,,Põrgupõhja uus Vanapagan! Kõlas selles üldinimlike küsimuste kõrval selgesti kaasa inimestesse kuhjunud mure eesti rahva saatuse pärast. Veelgi jõulisemalt kui Tammsaarel mõeldud, kangastus Põrgupõhja Jürka eesti rahva võrdkujuna, kes kurjas maailmas üritab ühekorraga ellu ja ausaks jääda. Vastupanuvaim koondus kultuurivalda. Näiteks õnnestus peamiselt tänu Gustav Ernesaksale juba 1947. Aastal taastada üldlaulupidude traditsioon. Eriti oluline oli, et 1947. Aasta pidu kandis järjekorranubmrit XII, mis tähendas, et iseseisvusajal peetud peod tunnistati n.-ö. kehtivaks. Laulupidudel tunti ennast iga viie aasta tagant ühtse rahvana, ning lauldes Ernesaksapoolt kirjutatud viisil Minu isamaa on minu arm, tajuti ühteaegu oma jõudu ja jõuetust.
a suleti. Langusperioodil EkmS-s teatavat rolli mänginud Hugo Treffner oma järjekindlusetusega rahvajuhiks ei sobinud kuidd tema 1884 a tööd alustanud poeglaste erakool, hiljem gümnaasium on eesti kultuurilukku jälje jätnud. Venestusaegse eesti avaliku elu keskseimaks kujuks tõusis mõneks ajaks Ado Grenzstein, kelle ajaleht "Olevik" oli hästi toimetatud ja leidis rohkelt lugejaid. 1890.a asus ta venestamist õigustama. Vastupanuvaim säilib Grenzstein kuulutas oma lehes,et eestaste loomulikuks tulevikuks on venelaste sisse ärasulamine, ja pidas rahvuslikku ärkamisaega eksituseks. Tasapisi hakkas jõudu koguma Karl August Hermanni toimetatud "Postimees". Oma eneseleidmist ja tugevnemist jätkas Eesti Üliõpilaste Selts, mis 1884. a pühitses Otepääl poolsalaja ära oma lipu sini-must-valge. 1888.a algatas Peterburis elav Jakob Hurt suure rahvaluule e vanavara kogumise. Hurda
annaabi.ee 
