Ooperi aluseks on Prosper Merimee samanimeline jutustus. Tegevuskohaks on Hispaania ja selle tegelased on vabrikutest, küladest, mustlaslaagritest, salakaubavedajad, härjavõitlejad jne. Ühesõnaga otse rahva hulgast. Peateema on mustlasneiu Carmeni ja talupoisist seersandi Jose traagiline armastuse lugu. Juba sissejuhatusest alates läbib ooperit ühendava lõimena kirglik traagilise kiindumuse teema. Carmen on ilus, temperamentne ja veidike isekas neiu. Keerukana ja vastuolulisena on ta enda ümber põhjustanud palju vaidlusi ja tülisi. Peale Jose armastamist kingib hoopis oma südame härjavõitlejale Escamillole. Jose ei suuda leppida sellega, et ta on Carmenist ilma jäänud ja üritab teda erinevaid moodusi kasutades tagasi võita. Kui see ei õnnestu, ähvardab too lõpuks Carmeni tappa. Ka peale seda keeldub Carmen Jose juurde tagasi minemast ja Jose tapabki ta. Carmeni tegelaskujus kajastub protest väikekodanliku silmakirjaliku
edukat Itaalia- reisi. Itaalias võeti Mozart vastu mitte kui imelaps, vaid kui väljakujunenud ja kõrge mainega helilooja, virtuoos ja dirigent. III. Salzburg (1773- 1781). 1772. aastal tuli Salzburgis võimule uus vürst- peapiiskop Hieronymus Colloredo, kes määras Mozartile õukonnakapellis stabiilse palga, kuid nõudis alates 1773. aastast ka teenistust. Sellega said läbi Mozartite lõputud reisid. Noor Mozart ei suutnud kuidagi toime tulla allumisega õukonnareeglitele ja väga vastuolulisena kirjeldatakse ka Mozarti ja vürsti Colloredo suhet. Kahtlemata olid nad isiksustena võrdsed vastased, ent nende vastasseisus oli ka midagi üldist: selles peegeldub sõltumatu kunstikuvaimu ja loomingut dikteeriva õukondliku teenistuse ajalooline konflikt. Konflikt vürstiga süvenes iga aastaga. 1777. aastal palus Mozart taas luba pikemaks kontsertreisiks Mannheimi ja Pariisi, selle ta ka sai. Reisile asus Mozart koos emaga, kuna isa ei saanud oma ametikohustusi jätta
võib toimuda kahe külgneva aluspaari vahel. Tema tööd lükkasid ümber seni levinud seisukoha, nagu oleks geen jagamatu ja seega kõige väiksem mutatsiooni ja rekombinatsiooni üksus. Miks on lineaarse kromosoomiga faagi geneetiline kaart esitatud rõngasmolekulina? Erinevate faagimutantide ristamistel leitud rekombinatsioonisageduste põhjal koostatud geneetiline kaart viitas sellele, et T4 kromosoom on rõngasmolekul. Tegelikult on T faagide kromosoom lineaarne. Millest sellised vastuolulisena näivad tulemused? T4 genoom on 168000 bp suurune. Viriooni pakitud DNA molekulid sisaldavad 3 - 5% ulatuses terminaalseid kordusi. Lineaarse DNA replikatsioonil jäävad molekulide otstesse üksikahelalised alad. DNA replikatsioon toimub ainult ühes suunas (5'3') ning seetõttu jääb praimerialune ala lineaarse DNA molekuli otstes pärast täis sünteesimata (praimeriks on RNA ja see kõrvaldatakse DNA molekulist DNA sünteesi järgselt)
apti, aptissi all oma erinev õigus). Marc Block uurinud servi terminite mitmekesisut, järeldus et keskaja õigusterminoloogia väga ebaühtlane. Samad terminid mõeldi eri asju. Kaasaegsed ise mõistsid seda ka probleemina. Mansori mitte enam ori vaid mittevaba. Sklave, esklave, slave. Servus proprius. 19. sajandi lõpuks terminite tähenduse muutus. Servi tähendus loobuti Rooma õiguse mõistest servus, kuna see tundus vastuolulisena MArc Blocki järgi. Servus ennekõike talupoeg (ka üpris vabad), kel pere, maa, võis testamendis pärandada, omandada, kohtunikuõigust jne. Todfall pärandimaks, kui peremees suri, pärisid järeltulijad talukoha aga pidid kindlat maksu maksma. Kui 19. sajandil servi enam orja ei tähendanud, vaja uut terminit, Saksa aladel sklave ehk slaavlane. Eriti lõuna ja lääne slaavlased. Juba 10. sajandil orja sünonüüm sklave Saksa ja vähem ka Itaalia aladel
sõltumatult. Seetõttu on inimesel mõistustunnetuse tasandil võimalik ületada enda individuaalne piiratus ja omada iga teise mõistustunnetuse kandjaga kokkulangevat teadmispotentsiaali. Nagu edaspidi selgub on sellel tõdemusel oluline roll ka Platoni poliitilises õpetuses. Samas kirjutas Platon ka nn “õigetest arvamustest”, orthe doxa. Algse vastandava kirjelduse kohaselt peaks see väljendus näima sisemiselt vastuolulisena. Et olla “õige” peaks tunnetus tabama ideid, siis ei oleks see aga enam mitte arvamus, vaid teadmine. Kui see aga on arvamus, siis fikseeriks see nähtuste meeltele avatud paistvust ega saaks olla õige. Kuid niisugune käsitlus jätaks Platoni mõistestikku lünga. Meelekogemus võib ju meeleliselt kogetavat nähtust ka ikka kas adekvaatselt tabada või meelepette ohvriks langeda. Platon paistabki “õige arvamuse” mõiste
annaabi.ee 
