Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad allutatud rangele distsipliinile. Tsistertslased kandsid halle rüüsid, mistõttu neid on kutsutud ka hallideks munkadeks Oli üsna tavaline, et just tsistertslasi saadeti kiriku äärealadele. Vennaskonna liikmete ideaaliks oli Jeesus Kristus, kes pühendas elu teiste teenimisele, ei loonud perekonda ega kogunud mingit maist vara. Kiriku äärealadel lootsid vennad vastristitutele head eeskuju andes neile kristliku ühiskonna loomisel toeks ning abiks olla.Kuna tsistertslased olid ühtaegu ettenägelikud ja vähenõudlikud, siis muutusid nende kloostrid peagi n-ö suurpõllumajandusettevõteteks.Oma ülejääke ei investeerinud nad aga kulda ega karda, vaid ostsid hoopis põllumaad lisaks. Tsistertslased elasid Benedictuse ordureegli Ora et labora! järgi, mis käskis hoolsalt palvetada ja töötada. Pärast lõuna- ja õhtusööki jalutasid mungad
1187. aastal tehti maatasa Rootsi kaubalinn Sigtuna. Arvatakse, et seal käsid meie esivanemad, näiteks saarlased. Elu-olu Perekond Nii naise positsioon kui ka pärilussüsteem on tihedalt seotud perekondliku korraldusega. 12. ja 13. sajandi vahetusel käsitlesid kirikuseadused lähisugulastena nii enda kui abikaasa sugulasi kuni seitsmenda põlveni välja ning abielud nende vahel olid rangelt keelatud. Ilmselt 1199. aastal välja antud paavsti bullaga tehti Baltikumi vastristitutele mõningaid mööndusi, lubades muuhulgas neil, kes olid abiellunud enne ristimist, säilitada abielud, mis olid sõlmitud teise ja kolmanda põlve sugulaste vahel. Ühiskonnas, kus taolised reeglid ei kehtinud, olid kiriku mõistes lähisugulaste abielud üsna tavalised ja samade suguvõsade vahelised rohked abielusidemed isegi soositud. Abielu sõlmimisega seotud kombestiku kohta Eestis on isegi tõsiseltvõetavates
23 endast keskaegse Euroopa kristlase jaoks ainumõeldavat matusepaika , jäävad kõrvuti kirikaedadega kestma külakalmistud külade juures. Tavaliselt ei kasva need välja muinasaegsetest kivikalmetest, vaid saavad alguse alles pärast ristiusustamist. Ilmselt on tegemist kirikuga tehtud kompromissi tulemusega: 1214. või 1215. aastal andis paavst Innocentius III Liivimaa vastristitutele õiguse "valida matmine oma tahte kohaselt". Keskaja alguseks olid Eesti alad jagatud nelja võimu vahel: Taani kuninga, Saksa ordu, Saare- Lääne piiskopi ja Tartu piiskopi vahel. Kujunes välja pärisorjus: talupoegi sunniti tegema teotööd; talupojad muudeti sunnismaisteks; mõisnikud pidasid talupoegi enda omandiks, müüsid ja kinkisid neid oma äranägemise järgi. 1343 a alanud Jüriöö ülestõusu käigus püüdsid eestlased oma vabaduse taastada, kuid edutult.
Osa neist, eriti saartel ja rannikualadel, olid ilmselt rajatud kunagiste väikeste kabelite ümbrusesse, kus maa oli samuti pühitsetud. Lõuna- Eestis, kust külakalmistuid on teada eriti rohkesti, pole enamik neist aga ilmselt kunagi ümbritsenud kabelit. Külakalmistuid uurinud arheoloog Heiki Valgu arvates võib Eestis ja Lätis levinud külakalmistute kui legaalsete matmispaikade teket ning pikaaegset kasutamist seletada paavsti poolt siinsetele vastristitutele juba vabadusvõitluse käigus tehtud järeleandmistega. Nimelt anti paavst Innocent III kirjadega aastatest 1214/1215 siinsetele vastristitutele muuhulgas õigus valida ise omale matusepaik. Tava matta surnuid küll põhimõtteliselt kristlikult, kuid oma valitud kalmistutele, juurdus lõunapoolses Eestis paljudeks sajanditeks, osutades kristluse vaevalisele omaksvõtule kohaliku elanikkonna poolt. Kuigi kalmistud jäid väljapoole kirikaedu ning neisse maeti surnuid
annaabi.ee 
