mõjuteguritest peale mõistuse enda. Samuti arvab Levi-Strauss, et inimmõistus avaldub selgemalt primitiivses ühiskonnas kui lääne ühiskonnas, kuna viimane on liiga keeruline ja sisaldab palju segavaid asjaolusid. Binaarsed opositsioonid. Inimmõtlemise üheks universaalseks omaduseks on binaarsete opositsioonide kasutamine st. nähtuste vastandamine (mees vs naine, kultuur vs loodus, toores vs küpse, söödav vs mittesöödav, oma vs võõras, jne.). Sellistes vastandustes kajastuvad inimeksistentsi üldised probleemid. Müüdid, kunstiteosed jms. on üles ehitatud sellistele vastandustele. Juri Lotman (1922-1993) Vene strukturalism. Tartu semiootika koolkonna juhtfiguur. Lotman tegeles peamisele kirjanduslike tekstide analüüsiga. Aga põhimõtteliselt arvas ta, et kultuuri võib tervikuna vaadelda kui suurt teksti. Konfliktiparadigma Kõik konfliktiparadigma esindajad on mõjutatud Karl Marxist.
vahejoon nii tugev, et näitleja oma vahenditega seda nihutada ei saaks. Karakterit võib kehastada tüübina, tüübist aga mänguliste vahenditega kasvatada karakteri. Osalt ristub eelmise jaotusega (jaotus personifikatsioon, tüüp, mask, karakter) ühe- ja mitmemõõtmeline tegelaskontseptsioon. See eristus sai alguse E.M. Forsteri romaaniuurimusest (1927), mis tõi laialt käibele tähistused flat (lame) ja round (ümar) tegelaskujude iseloomustamiseks. Tegelane formeerub mäletatavasti vastandustes-kõrvutustes nähtavaks tulevate diferentseerivate tunnuste kogumina. Kui eristavaid tunnuseid on vähe, mõjub tegelane üheplaanilisena ("lamedana"), äärmustes taandub siluetiks või kõverdub karikatuuriks. Mitmemõõtmelisel tegelaskujul on palju isesuguseid tunnuseid ja omadusi, ta paigutub mitmesse paradigmasse. Tegelase arengu seisukohalt eristuvad staatiline ja dünaamiline tegelaskontseptsioon. Staatiline tegelane ei muutu ega arene sündmustiku jooksul
), mistõttu neid tuleb rohkem ette kesksete tegelaste hulgas. o Harva on näidendi tegelaskond tüübi- või karakteriühtne. Ka pole tüübi - karakteri vahejoon nii tugev, et näitleja oma vahenditega seda nihutada ei saaks. Karakterit võib kehastada tüübina, tüübist aga mänguliste vahenditega kasvatada karakteri. Ühemõõtmeline mitmemõõtmeline tegelane. Tegelane formeerub mäletatavasti vastandustes-kõrvutustes nähtavaks tulevate diferentseerivate tunnuste kogumina. Kui eristavaid tunnuseid on vähe, mõjub tegelane üheplaanilisena ("lamedana"), äärmustes taandub siluetiks või kõverdub karikatuuriks. Mitmemõõtmelisel tegelaskujul on palju isesuguseid tunnuseid ja omadusi, ta paigutub mitmesse paradigmasse. Staatiline - dünaamiline tegelane. Staatiline tegelane ei muutu ega arene sündmustiku jooksul Dünaamiline tegelane seevastu areneb: muutuvad tema vaated, teravnevad või
mõjuteguritest peale mõistuse enda. Samuti arvab Levi-Strauss, et inimmõistus avaldub selgemalt primitiivses ühiskonnas kui lääne ühiskonnas, kuna viimane on liiga keeruline ja sisaldab palju segavaid asjaolusid. Binaarsed opositsioonid. Inimmõtlemise üheks universaalseks omaduseks on binaarsete opositsioonide kasutamine – st. nähtuste vastandamine (mees vs naine, kultuur vs loodus, toores vs küpse, söödav vs mittesöödav, oma vs võõras, jne.). Sellistes vastandustes kajastuvad inimeksistentsi üldised probleemid. Müüdid, kunstiteosed jms. on üles ehitatud sellistele vastandustele. Juri Lotman (1922-1993) – Vene strukturalism. Tartu semiootika koolkonna juhtfiguur. Lotman tegeles peamisele kirjanduslike tekstide analüüsiga. Aga põhimõtteliselt arvas ta, et kultuuri võib tervikuna vaadelda kui suurt teksti. Konfliktiparadigma Kõik konfliktiparadigma esindajad on mõjutatud Karl Marxist.
annaabi.ee 
