Viigrid toituvad kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest. Eluiga võib vabas looduses ulatuda 35 aastani. Must-toonekurg Must-toonekurg (Ciconia nigra) on toonekurglaste sugukonda toonekure perekonda kuuluv lind. Must-toonekurg on samasse perekonda kuuluvast valge-toonekurest pisut väiksem: ta kaalub umbes 3 kg ja tiib on keskmiselt 54 cm pikk. Tema sulestik on valdavalt must roheka ja vaskpunase metallihelgiga. Kere kõhupool on valge, aga jalad, nokk, kurgualune ning sulistumata kohad valjasribal ja silma ääres erepunased. Must-toonekurg kasutab tihti purilendu. Lennul paistavad välja iseloomulikud laiad tiivad, väljasirutatud kael ja pikad taha sirutatud punased jalad. Must-toonekure levila on laialdane. Tema pesitsusala hõlmab suurema osa Euraasia metsavöötmest, isegi 60. põhjalaiuskraadist põhja poole. Stepis ja kõrbes ta ei pesitse, kuid
keskmine kehamass 50 kuni 400 g, raskeim Eestist püütud koger on olnud 2 kg. (http://www.miksike.ee/...) Värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt mustjasroheline kuni rohekashall, mis muutub allapoole minnes üha heledamaks, kõhualune on valge, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. (http://et.wikipedia.org/...; http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Hariliku kogre selg on tavaliselt tumepruun, roheka helgiga, küljed tumekuldsed mõnikord vaskpunase helgiga; paarisuimed on kergelt punakad. Kogre pronksikarva küljed on kuldse helgiga ning kõhu alt on kala kollakashall. (http://www.miksike.ee/...) Seljauim on haugil keha tagapool suurendades saba tõukepinda, mis võimaldab välkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Suhteliselt suurel ja pikal peal, mis on lapergune, on pardi nokka meenutav suu, millel on tahapoole kaldu olevad hambad. (http://et.wikipedia.org/...) Kogrel on pikk seljauim ning ogakiired selja- ja pärakuuimes
tõuseb ühe hiljem olles viimasest veerandist nähtav ainult peale keskööd. Nüüd on valgustatud vasakpoolne osa ja terminaatoril päike loojub. Kuul on õhtu. Kuuga on seotud ka varjutused. Noorkuu ajal võib mõnikord kuu vari langeda Maale, kus siis toimub päikesevarjutus. Täiskuu ajal langeb aga mõnikord Maa vari kuule ja toimub kuu varjutus, kuu ei muutu täiesti nähtamatuks vaid valguskiirte hajumise tõttu maa atmosfääris varju sisse omandab ta vaskpunase varjundi. Tuhkvalgus, maavalged ööd Kui kuusirp on väike, siis võib Kuu valgustamata osal märgata nõrka helendust. Seda nimetatakse tuhkvalguseks ja selle põhjuseks on Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus on analoogiline kuuvalgetele öödele Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu "maavalge öö". Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja, siis on Kuul "maavalgel ööl" tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal. Tuhkvalgusega osa tundub olevat väiksema läbimõõduga kui sirp
vähemalt 11 000 aastat. Kiirelt omastuva energia allikana olid kuivatatud viigimarjad juba Antiik-Kreekas kasutusel olümpiamängudel võistlevate atleetide toidusedelis. Rooma orjapidajad olevat neid söötnud aga orjadele, et suurendada nende töövõimet. 17 Välimus: Viigid on ümara, pirni- või sibulakujulised, 2,5–10 cm pikkused, värvus varieerub kollakasrohelisest kuni vaskpunase või tumepurpurjani. Viigimarja nahk on õhuke ja pehme, viljaliha on kahvatukollane, merevaigukollane, roosakas, punane või purpurjas, valminult mahlane ja magus. Seemned on erineva suurusega, ühes marjas võib neid olla 30–1600. Maitse: Meetaolise maitsega. Magushapud, kuivatatult veelgi magusamad. Toored viljad on helerohelist värvi ning mida valminumad on viljad, seda lillakamaks need muutuvad. Sisaldus: Viigimarjad on ühed kõige suuremad taimse kaltsiumi ja kiudaineallikad.
annaabi.ee 
