1837-1839 töötas kapellmeistrina Riias Elas Londonis, Pariisis, Berliinis 1843.aastal töötas Dresdeni ooperiteatri kapellmeistrina 1849.aastal võttis osa Dresdeni ülestõusust 1861.aastal tuli tagasi kodumaale 1876.aastal avati välismaal spetsiaalselt Wagneri ooperite esitamiseks ooperimaja Suri Veneetsias Looming Ooperiteooria põhiidee: muusika, tantsu, draama ja poeesia süntees Ooperid: katkematu lavalise tegevusega draama, jaguneb stseenideks Orkestris on suur osa vaskpuhkpillidel Ainestik Ooperid põhinevad saksa ja Skandinaavia eepostel, legendidel ja müütidel. Oma ooperite libretod kirjutas Wagner ise Meloodia Wagneri muusikale on iseloomulik jõuline pingelisus, kõlaküllus, tihe harmoonia ja värvikas orkestratsioon. Mida uut tõi? Wagner tõi ooperimuusikasse leitmotiivid tegelast või tunnet iseloomustavad lühikesed meloodialõigud. Ooperid olid läbikomponeeritud - see tähendas et numbrid olid ühendatud terviklikeks stseenideks ja vaatusteks
dünaamikamärke ( nt. Tsaikovski ppppp) Heliloojad otsisid erilisi orkestrivärve ja uusi tämbreid. Selleks kasutati suuri koosseise ja lisatimitmeid uusi pille nt Berlioz tõi orkestrisse saksofoni, Mahler tuuba, lisandusid ka piccolo-flööt, kontra-fagott, inglissarv. Kuna 19. sajandil täienesid ja arenesid paljud puhkpillid, eriti aga vaskpuhkpillid, hakati neid senisest rohkem kasutama. Eriti armastasid neid Wagner ja Berlioz. ( Varem sai vaskpuhkpillidel mängida vaid akorde, kvinte ja oktaveid). Muutused 19. sajandi muusikaelus Kuna Prantsuse revolutsiooni käigus kadus aadelkond, kes varem kunsti tellis ja kunstnikke toetas, said heliloojatest vabakutselised muusikud, kes pidid end ise ära elatama. Selle tarbeks asutati mitmeid koori- ja orkestriühinguid ning korraldati rohkesti avalikke kontserte, mille piletitulu ja annetused läksid muusikutele. Kui varem said
pillide esialgne ehitus võimaldas mängida vaid signaalitaolisi viise. Et mängida viisi, mis on palju keerulisem, leiutati u.200 aastat tagasi ventiilimehhanism.See võimaldas muuta toru pikkust ja seega mängida kromaatiliselt. Vaskpuhkpillide kõla on jõuline ja särav.Saab luua pidulikku, aga ka traagilist kõla. Pillide tämbrit saab muuta sordiinide abil, Sordiinidega mängides saavutattakse pehmem , saiksem aga ka säravam ja teravam toon. Kõik oleneb sordiini kujust. Vaskpuhkpillidel mängitavad kõrgeimad noodid, olenevad mängija oskusest ja füüsilisest võimalusest(kopsumaht,huuleja suulihased) TROMPETID on vaskpuhkpillide rühma sopran pill ehk mängib kõige kõrgemalt.Pilli ajalugu ulatub antiikaega. Oma sädeleva ja särava tämbri poolest oli ja on ta aksutusel armees, õukondades ja mujal. 1816 konstrueeritakse peale ventiilimehhanism. Ventiilide tulemuseks on trompeti popullaarsuse tõus.Pilli kasutatakse nii soolokui saatepillina
muutmisel, õhuvoolu suurendamisel või vähendamisel või siis resonaatortoru pikkuse muutmisega saab heli kõrgust muuta. Alguses olid kõik vaskpuhkpillid sirged ja nendel sai mängida väga väheseid helisid. Mida vähem on torul käändusid, seda lahtisem ja jõulisem on heli. Paljud keerud teevad kõla tumedaks ja nõrgaks. Pikema ja väiksema läbimõõduga toruga on lihtsam mängida kõrgeid noote ja raskem madalaid. Vaskpuhkpillide kõla on jõuline ja varjundirohke. Vaskpuhkpillidel on ventiilid millega saab mängida heliskaala kõiki helisid. Tämbri ja kõlatugevuse muutmiseks on neil olemas abivahend sordiin. Sordiin asetatakse pilli kõlalehtrisse, sordiine on erineva kujuga ja neid valmistatakse metallist, puust, papist jm. Metsasarv Metsasarve eelkäijaks on olnud jahisarv, millel mängiti mitmesuguseid signaale. Toru pikkus on kokku 4 meetrit, kõlalehtri läbimõõt suhteliselt suur: 30 sentimeetrit. Metsasarve
muusikasõpra köidab. Tuuba pillitoru on väga suur ja jäme. Sirgena oleks tuuba umbes 16 -17 meetrit pikk. Tuuba kõlalehtrisse mahuks aga kenasti võrkpall. Tuubal on huulik ja kolm või neli ventiili. 8 HUULIKUD HUULIK Selleks, et puhkpillitorus olev õhusammas hakkaks korrapäraselt võnkuma ega löriseks niisama, on puhkpillidel huulik või lesthuulik (muusikute kõnepruugis "trost" ). Huulik on vaskpuhkpillidel. Suurtel pillidel, nagu tuuba või tromboon, on ta suurem, väiksematel pillidel, nagu trompet või metsasarv, väiksem. Huulik on nagu väike metallist karikas, mille põhjas on auk. See auk ulatub väikese toru kaudu suurde pillitorusse. Pillimees seab oma huuled huulikusse ja paneb need ise õhku puhudes võnkuma. Huuled põrisevad umbes nii, nagu aimataks mõne auto häält järele. Nüüd hakkab õhusammas pillis võnkuma ja pill teeb häält. Vaskpuhkpillimängija võib oma
annaabi.ee 
