soovitajat. 1931. aastal algas ka lottade noortetöö: väike-lottaks sai 8 – 16-aastane tüdruk, kui vanemad seda lubasid. Kui aga vanemad väike-lottad pidid hakkama täitma vastutusrikkaid ülesandeid, muudeti nende nimi lotta-tüdrukuteks. (http://saaremaa.kaitseliit.ee/et/eesti-ja-soome-vabatahtlike-koostoo-jatkub) Ajalugu- Lottade riided Riietus oli lottadel ja lotta-tüdrukutel üsna sarnane: halli värvi puuvillane kleit, millel oli valge krae ja valged varrukaotsad, hõlma pikkus maast oli 25 cm. Rinnas kanti lottade nõela. Külmaga kanti hundinahast kasukat. (http://saaremaa.kaitseliit.ee/et/eesti-ja-soome- vabatahtlike-koostoo-jatkub) Ajalugu- Siberi hirm Teise Nõukogude okupatsiooni ajal (1944–
Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused. Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised. Naisterõivad Tänapäeva mõistes aluspesu talurahvas ei tundnud. Valge linane särk oli otse ihul. Särgile mähiti peale vöö. Jalga pandi põlvini ulatuvad villased sukad ja nende
sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, sukad, kindad, pastlad ja lambamust kõvast vildist kaapkübar. Tarvastu mehe särk õmmeldi valgest labasest linasest riidest. Kaelaauk ääristati püstkraega, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused tagid, pilud, ristikud ja kõverikud tikiti valge linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 millimeetri laiuselt sissepoole. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes. Suvel kanti valgeid linaseid, talvel valgeid villaseid körtpersega vanamoelisi pükse, mis eest värvliotstest kinnitati kas nööri või nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi esilõike pooleldi lahti, nii et särk kippus sealt välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes väikest nahktaskut. Püksid ulatusid meestel põlvini ja need köideti
aksepteeriti ka meessoost naistearste.Toidu paranemine tähendas laste suremuse vähenemist. Võeti ka kasutusele rasestumisvastased vahendid ja laste arvu hakati ette planeerima. -5- 3. Rõivastus Moe areng kiirenes. Parem elujärk võimaldas inimestel katsetada erinevaid riietusmisstiile. Aastatel 1672-1674 vahetus varrukamood vähemalt seitse korda. Esmalt oli moes varrukad, millel olid randmel nööbid. Seejärel keerati varrukaotsad tagasi ja kaunistati värvilise rüüsidega. Järgmiseks tuli varrukas, mis laskis käsivarrel terves pikkuses välja paista. Oli pitside ja paeltega üle kuhjatud varrukas ning ka selline, millel oli kätisel ja käsivarre kohal kaks pitsiriba. Mood järgis barokiajastu arhidektuurile ja skulptuurile omast suunda. Riiestuste lõiked olid liikuvamad ja voolavamad, mõlema soo rõivastus muutus endisest elegantsemaks ja loomulikumaks
Lihtsalt puhtalt kinni siduda ja palju juua anda. Kui on vaja taastada organismi vedeliku tasakaalu, ei soovita Peärnberg limonaadi, kokat, kohvi ega kanget teed, sest need joogid viivad vedelikku organismist välja. Kui nahale on sattunud bituumenit, ei ole vaja hakata seda ära kiskuma, lihtsalt jahutada ja pöörduda meedikute poole. PUUGIHAMMUSTUS Metsa minnes võiks panna selga heledad riided, mille pealt on igasugused sitikad näha, sääred ja varrukaotsad toppida kinni, peakate pähe. Sageli metsas käijad võiksid ennast puukentsefaliidi vastu vaktsineerida lasta, puukborrelioosi vastu kahjuks vaktsiini pole. Kui puuk on ennast keha külge imenud, tuleb püüda ta nii eemaldada, et ei muljuks tema tagakeha, muidu eritab ta taas haigustekitajaid sisaldada võivat nõret. Kui puuk on eemaldatud, tuleb see koht desinfitseerida, kas või viinaga, kui muud pole käepärast. Kuu aja jooksul tuleb oma tervist jälgida.
annaabi.ee 
