liigestamisel juhtkivististena. Siluri taimestiku moodustasid peamiselt merevetikad, taimede üleminek maismaale oli väga vaevaline. Esimesed algelised soontaimed on leitud Hilis-Silurist. Selgroogseist elas rohkesti algelisi kalalaadseid lõuatuid ja kõhrkalu. Meriliiliad on pähikust ehk napast (joonis) ja sellest ülepoole ülatuvatest käsihaarmetest koosneva lehvikutaolise kehaga okasnahksed. Osadel on ka vars (joonis), millega meriliilia kinnitus põhjale, varretud olid võimelised ujuma ja roomama. Pikkus koos varrega on kuni 1 meeter, väljasurnud liikidel kuni 2 meetrit. Vanimad meriliiliate kivistised on leitud Alam- Ordoviitsiumist. Kõhrkalu (Chondrichtyes) (haid, raid jt) eristab luukaladest neile iseloomulik kehakuju, kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused. Algelisemateks kõhrkaladeks olid Devoni ajastul elanud rüükalad, kes on oma nime saanud nende keha katva paksu monoliitse rüü järgi.
veepinna kohale või ujub veepinnal. Tolmuterad ujuvad vees. Eestis konnakilbukas kraavides, tiikides ja soojärvedel. Taimed veekogu põhja ei kinnitu, vaid ujuvad vabalt pinnal. Talvituvad kilbupungad eralduvad emataimelt ja kleepuvad limastunud ümbrise tõttu loomade ja veelindude külge, mismoodi kanduvad nad teistesse veekogudesse. Kanada vesikatk. Valisneeria sellel taimel vabanevad varretud isasõied juurekaelalähedasest õisikust, ujuvad veepinnale ja puutuvad seal kokku emasõitega, mis selleks ajaks on veepinnale sirutunud, hiljem keerdub vars jällegi spiraalselt kokku, tuule ja lainetuse kaasabil toimubki veepinnal tolmlemine. Sgk Kuluvad ka veesisesed või ujulehtedega taimed. Õied tähkjates õisikutes või penikeelelised üksikult. Vili pähklike või luuvili. Heterofüllia ja sageli vegetatiivne
harjaseid. Hüppeid sooritatakse tagakeha lõpus paiknevate sabajalgadega. Kirpvähid võivad ka roomata veekogu põhjal või ronida veetaimedel 5 paari rindmikujalgade abil. Rindmikujalgade kaks esimest paari on muutunud haardejalgadeks, nad lõppevad küüniste ehk ebasõrgadega ja nende abil haarab kirpvähk saaki. Kirpvähiliste kehakatted on õhukesed ja tihti isegi läbipaistvad, neil puudub tugev kilp. Pea külgedel paiknevad kirpvähilistel varretud silmad. Kirpvähilistel on kaks paari tundlaid, mis on tavaliselt mõlemad pikad ja varustatud meeleharjastega. Eluviis: Paljud kirpvähilised kaevuvad meeleldi ja kiiresti põhjasetetesse või tuhnivad seal toitu otsides. Mõned liigid kaevavad veekogu põhja tõelisi urge. Mitmed liigid valmistavad varjepaigaks tuppesid. Need põhjalähedase eluviisiga kirpvähilised, kes ei kaevu ega ehita urge või muid elamuid, varjavad end harilikult vetikate vahel, kivide all jm.
Tuntud on nõmm-liivatee ka meetaimena ja ilutaimena; sobib kauaõitsvaks pinnakatte taimeks. VARRETU OHAKAS - Nime Cirsium acaule tõlkimisel saame, et cirsium tuleb sõnast kirsos, mis tähendas veenihaigusi (antiikautorite järgi kasutati selle taime juuri veenihaiguste raviks). Acaule tähendab varretu. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: varretu ohakas on lubjalembene mitmeaastane liik, mis kasvab looaladel. Taimed on peaaegu varretud või 1-4 cm pikkuse varrega, lehed kodarikuna, sopilis- sulgjagused, kuni 5 mm pikkuste asteldega, korvõisikud on istuvalt juurmiste lehtede kodarikus, tavaliselt üksikult. Õied punased, õitseb juuni lõpust septembrini, viljad valmivad alates juulist ja seemniseid levitavad sipelgad. Kasutamine: ohakaid peetakse headeks meetaimedeks, sobib ka dekoratiivtaimena kiviktaimlasse ja kivistesse aedadesse.
annaabi.ee 
