laiemas mõistes on kunst väljaspool mingisuguseid tingimusi. Sellega seoses ilmneb selgelt poeedi tihe suhe kunstiga. Nii luuletustes „Asüül“ kui ka „Nauding“ januneb hing ilu järele, mida võib nimetada ka hümniks esteetilisele naudingule. 10 *** „See on luule - öelda öeldamatut, otsiskella vihjeis, varjundeis, mõnda tunnet, alles olematut, äkki helisema panna neis.“ *** „Tas on õndsus, õigustus ja vanne tõeluse ja ulma ühtelöök, tähistaeva hinge ülekanne, elamuste pillav pidusöök.“ („Asüül“)
ümarkaar, mis uuesti nähtavale ilmub kõige pealmises renessansi kihis ja mida kannavad kreeka sambad. Teravkaar esineb kahe kihi vahepeal. Ehitused, mis kuuluvad ainult ühte kihti mainitud kolmest, erinevad teistest põhjalikult, on lõpetatud ja ühtlased. Nii näiteks Jumieges'i klooster, Reimsi katedraal, Püha Risti kirik Orleans'is. Kuid need kolm kihti uhtuvad ja segunevad äärtel nagu värvid päikese-spektris. Siit on pärit segastiilis monumendid, üleminekuaja ehitused mitmeis varjundeis. Mõnel on alus romaani stiilis, keskosa gooti stiilis, kuppel aga kreeka-rooma stiilis. See tuleb sellest, et seda on ehitatud kuussada aastat. Selline teisend on siiski haruldus, üks näiteid on Etampes'i lossi torn. Sagedamini esineb monumente, mis ühendavad kaht formatsiooni. Niisugune on Pariisi Jumalaema kirik. See ehitus on teravakaareline, . i See on sama kunst, mida sõltuvalt asukohast, kliimast ja rahvastikust nimetatakse lombardia, saksi või bütsantsi kunstiks
Ta vastas naeratusega tervitusele, mille bearni aktsent talle enda noorust ja kodukohta meenutas -- kahekordne mälestus, mis paneb naeratama inimese igasuguses vanuses. Ent kohe seejärel lähenes härra de Treville eestoale ja tegi d'Artagnani suunas käeliigutuse, otsekui paludes luba teise asja lõpetamiseks, enne kui ta noormeest kuulama hakkab. Härra de Treville hüüdis kolm korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni: «Athos! Porthos! Aramis!» Kaks musketäri, kellega me juba tutvusime ja kes vastasid kahele viimasele kolmest nimest, eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea, kui nad olid üle läve astunud. Nende mitte küll päris rahulik, kuid sundimatu hoiak, ühteaegu väärikas ja alandlik, vaimustasid d'Artagnani, kes nägi neis meestes pooljumalusi ja nende pealikus kõigi välkudega relvastatud. Olümpose Jupiteri. 34
Aga ümbrikul seisis Indreku nimi suurelt ja selgelt. Käekirja järele kippus Indrek arvama, et aadressi on kirjutanud keegi mees, vähemalt mitte Ramilda, sest Indrek ei uskunud millegi pärast, et temal võiks olla niisugune käekiri. Indrek luges ja luges neid tühiseid ridu, peatudes iga lause, iga sõna ja tähegi juures, nagu peaks kuski mingisugune suur saladus avanema. Olgugi et ta kirja täiesti mõistis, ometi avas ta sõnaraamatu ja uuris üksikute sõnade tähendust kõigis tema varjundeis ja murdis pead, missugune tähendusvarjund siin on mõeldud. Nõnda näis talle, nagu oleks kiri just selle läbi sügavuselt ja tähendusrikkuselt võitnud, et ta on võõraskeelne. Ja tal tuli meelde Vellemaa mineva-aastane sellekohane väide, mida ta siis oli pidanud naeruväärseks. Ramilda polnud oma aadressi saatnud, tähendab -- ta ei soovinud vastust. Ongi parem -- mõtles Indrek, aga katsus ometi kohe vastust kirjutada, mitte selleks, et teda ära saata, vaid
annaabi.ee 
