Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat:külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu. Tähelepanu väärivad Bernard Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) "Arbujate kaasaeg" (1983). Luulekogud: "Sonetid" (1935) "Vanad majad" (1937) "Reheahi" (1939) "Põlenud puu" (1945) "Pühapäev" (1946) "Seitsmes öö" (1947) "Tulease" (1949) "Veebruar" (1951) "Eikellegi maa" (1952) "Suvihari" (1955) "September" (1964) "Varjumaa" (1966) "Allikad silla juures" (1972) "Hingetuisk. Jääminek" (1988) Valikkogud: "Ajatu mälestus" (1960) "Minu nägu" (1970) "Kogutud luuletused" (1991) Romaanid: "Igatsetud maa" (1949) "Kuma taevarannal" (1950) "Peipsi" (1954) "Taeva võtmed" (1956) "Sinine värav" (1957) "Jäälätted" (1957) "Emajõgi (1961) "Tartu (1962) "Kivisild (1963) "Must raamat (1965) "Keeristuli" (1969) "Joonatan, kadunud veli" (1971) "Öö astmes x" (1973) "Puu saarel on alles" (1973) "Kuus päeva" (1980)
luuletust Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eesti ja Tartu Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga LUULEKOGUD Sonetid (1935) Vanad majad (1937) Reheahi (1939) Põlenud puu (1945) Pühapäev (1946) Seitsmes öö (1947) Tulease (1949) Veebruar (1951) Eikellegi maa (1952) Suvihari (1955) September (1964) Varjumaa (1966) Puud kõnnivad kaugemale (1969) Minu nägu (1970), sisaldab kõiki eelnenud luuletuskogusid ja viit vahepõimikut. Allikad silla juures (1972) Merevalgus. Tuuletund (1977) Tuiskliiv. Talvereis (1985) Hingetuisk. Jääminek (1988) PROOSALOOMING Esikromaan ,,Igatsetud maa" (1949) ,,Kuma taevarannal" (1950) ,,Peipsi" (1954) ,,Taeva võtmed" (1956) ,,Sinine värav" (1957) "Jäälätted" (1957) "Emajõgi" (1961) "Tartu" (1962) "Kivisild" (1963) "Must raamat" (1965)
kirjaniku meelde vanaisa Jaan. Kes oli olnud metsavaht Litsmetsas ja hiljem oma elupäevade lõpul Lustimõisa rehepapp. Ta elu lõpp oli olnud traagiline ta hukkus põlevas rehes, ja hiljem räägiti, et ainult ta süda oli leitud tervena tuhast (Ristikivi, 1967: 6). Seda müütilist juhtumit on kirjanik korduvalt meenutanud, viimati mälestusraamatus ,,Kipitai" 1992. aastal. Ning sellele motiivile on ta rajanud ka poeemi ,,Süda ei põle ära", mille esmatrükk ilmusluuletuskogus ,,Varjumaa" 1966. aastal. Kirjanduslikult töödelduna mõjub lugu poeetilisena, kuigi tegelikult tõukas see sündmus Kangro pere vaesusesse (Kruus, 2003: 12). Kiltre talus sündinud Andres Kangro (1870 1944) ostis Vana-Antsla mõisale kuulunud Oekülas 1904. aastal 3000 rubla eest Stepani-Rüütli talu ning kosis samal ajal Vastse-Antsla vallast Kuldre külast Ala-Kiisa talust sepatütre Miina Amose. Andres Kangro püstitas talule
metsavendade võitlusest, mis äratas rahvusvahelist tähelepanu ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Ka mitmes teises romaanis kasides Viirlaid eesti sõduri teemat. Mitmekülgne kirjanik, kirjastaja ja kultuurimõjutaja oli Rootsi Lundi pidama jäänud ning 16 luulekogu ja sama palju romaane avaldanud Bernard Kangro. 1935. aastal loodustee- maliste sonettidega alustanud ja uuel kodumaal mitmekülgset luulet viljelenud (luuleraamat "Varjumaa", 1966 koos autobiograafiliste Kihvakaania-poeemidega) Kangro käsides oma romaanides vana Tartut ("Jäälätted", 1958; "Emajõgi", 1961; "Tartu", 1962; "Kivisild", 1963) ja oma kodukohta Võrumaad. 1957 avaldas Kangro ülevaate pagulaseesti kirjandusest "Eesti raamat vabas maailmas 1944-1956" 1950. aastal asutas taLundis kirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis lõpetas tegevuse seoses Kangro surmaga 1994. aastal, olles jõudnud avaldada 415 nimetust
annaabi.ee 
