tema tagasihoidlikum kasv. Teiseks kasvatati vene tubakat ehk mahorkat (Nicotiana rustica). Kolmandaks kasvatati vähesel määral pikalehelist ja roosaõielist Virginia lõhnavat tubakat. Ühe mehe aastase tubakavajaduse katsid umbes 150- 200 taime, millest iga suitsetaja siis vastavalt oma äranägemisele teiste lõhnataimede lisamisega maitsele vastava tubakasegu valmistas. Lõhnaineteks kasutati kirsilehti, lõhnavat varjulille või pritsiti tubakat piirituses lahustatud meega. Tubakasuitsu koostis Tubakasuitsust on leitud ligi 4000 erinevat keemilist ühendit. Paljud neist on tervisele kahjulikud. Tubakasuitsus leidub nii gaasilisi, vedelaid kui ka tahkeid aineid. Tubakasuitsus sisalduvad ained võib rühmitada järgmiselt: · vähki tekitavad ained · sõltuvust tekitavad ained · valgeveresust tekitavad ained · pärilikke muutuseid põhjustavad ained · loote vääraarenguid põhjustavad ained
procyonoides) ning kalastamas minki (Mustela vison). Imetajatest võib kohata veel lendoravat (Pteromys volans), metssigu (Sus scofa), põtru (Alces alces), hunte (Canis lupus), karu (Ursus arctos). Taimedest: suur paelsammal (Metzgeria conjugata), pehme koeratubakas (Crepis molli), virgiinia võtmehein (Botrychium virginianum), veel võib leida erinevaid sõnajalgu (Aspidiaceae), harilikku kuutõverohtu (Polygonatum odoratum), lõhnavat varjulille (Asperula odorata), hammasjuurt (Cardamine pulbifera), kaunist kuldkinga 20 (Cypripedium calceolus), kõdu-koralljuurt (Corallorhia trifida), kivi-imarat (Polypodium vulgare) ning teisi huvitavaid taimi. Veetaimestikust on esindatud lamedalehine jõgitakjas (Sparganium angustifolium) ning väike ning kollane vesikupp (Numphar pumilum, N. luteum)
Osa nisuõlledest sisaldavad vähe humalat ja nelgi maitsega, mis tuleneb erilisest pärmisordist. Need on Paulaner Hede-Weissbier, Aynqer Uz-Weizen (Saksamaa) ja Shell Weiss Beer (USA). · Weisse- Berliini nisuõlu. Vahutab hästi ja on hapuka maitsega, sest lisatud on käärimist tõhustavaid piimhappebaktereid. Selle õlle tunnuseks on ka vähene alkoholisisaldus. Berliinlased lisavad õllele veel vaarikasiirupit või varjulille essentsi. Tüüpilised Berliini valge õlle margid on Kindl Berliner Weisse ja Schultheim Berliner Weisse. · Lambic- nisuõlu, mis on valminud vabal käärimisel kokkupuutes õhus olevate mikroorganimidega (ilma pärmita), valmistatakse Belgias. Maitselt hapukas, Chardonnay veini või Manzanilla serri maitset meenutav õlu. · Gueuze lambic- saadakse juba säilitatud lambic´u segamisel värskega. Maitselt on teravapoolsed, veinisarnased
näivad alguse saavat ühest kohast, alumise emaspähiku kandeleht punakaspruun, sageli heledama servaalaga. Emakasuudmeid 3, vili - põisik äraspidimunajas, kolmekandiline, hõrekarvane, rohekas, järsult lühikeseks nokaks ahenev, põisikud 2,5-3 mm pikad. Õitseb mais, viljub juunis. Kasutamine: varvastarnal on väike tähtsus karjamaataimena. VÄRV-VARJULILL - Nime Asperula tinctoria tõlkimisel saame, asper - kare; varjulille paljudel liikidel on enam-vähem karedad lehed; ja tinctoria - värvimiseks kasutatav, värvainet sisaldav. Sugukond madaralised. Kasvukoht: värv-varjulill on lubja- ja kuivalembene mitmeaastane taim, ta kasvab loodudel, kuivadel niitudel, paeklibul; peamiselt Eesti loodeosas ja läänesaartel. Selle lubjalembese taime varred on kas püstised või tõusvad, neljakandilised kuni 50 cm kõrgused. Lehed kitsaslineaalsed 3 cm pikad kuni 2 mm laiad, 4-6 kaupa männases.
annaabi.ee 
