PÕLDMURAKAS Põldmurakas sarnaneb mõnevõrra vaarikaga. Kuid erinevalt vaarikast on tema varred tavaliselt maapinnal lamavad. Tegelikult võib põldmuraka välimus sõltuda suuresti kasvukohast. Nii on tihedas varjukas alusmetsas kasvanud põldmurakapõõsad enam-vähem püstised. Varjus kasvavatel taimedel on palju vähem torkivaid ogasid. Muidu leidub põldmurakal ebameeldivaid väikeseid ogakesi nii varrel kui ka leherootsudel. Harilikust vaarikast saab põldmurakat kergesti eristada viljade järgi. Kui "vaarikamarjad" on punased, siis põldmuraka viljad on hoopis mustad. Sõna "marjad" sai pandud jutumärkidesse
marjaks, kuid temast võib taha loomulikult ka moosi, keedist, mahla, siirupit ja muudki head. Mesimurakat on võimalik kasvatada ka peenral, ent istutusmaterjali tuleb otsida lilleäridest, mitte loodusest. (Köök, juuli-august 2005) 2.5.1 Põldmurakas (Rubus caesius) Põldmurakas sarnaneb mõnevõrra vaarikale. Kuid erinevalt vaarikast on tema varred tavaliselt maapinnal lamavad. Tegelikult võib põldmuraka välimus sõltuda suuresti kasvukohast. Nii on tihedas varjukas alusmetsas kasvanud põldmurakapõõsad enam-vähem püstised. Varjus kasvavatel taimedel on palju vähem torkivaid ogasid. Muidu leidub põldmurakal ebameeldivaid väikeseid ogakesi nii varrel kui ka leherootsudel. Põldmarja viljad on suuremad kui hariliku vaarika omad ja koosnevad ka rohkematest luuviljadest. Kuid siiski on vaarikamarjad neist palju väärtuslikumad
rändekoridorid kõik eelnimetatu koos. Liigile võib saatuslikuks saada ühe olulise elupaiga puudumine tema poolt kasutatavaist. Eriti olulised selles kontekstis on substraat ja toit kui neid pole, ei saa olla ka nendega seotud liike. Elupaigaelemendid Esinevad regulaarselt elupaikades, kuid ei tarvitse olla elupaigaspetsiifilised. Nendel kasvavat elustikku mõjutab nii nende enda "olemus" kui ümbritsev keskkond: - silikaatne rändrahn vees, põllul, loopealsel, mere ääres, varjukas metsas, nõmmemetsas... - kuusekänd raiesmikul, varjukas metsas, jõekaldal, alleel.... Jne. Puud, hekid ja puistud 16 Lindude pesapaigad toonekured ja kakud üksikpuudel (vanade puude õõnsused tähtsad); väikesed laululinnud hekkides ja põõsastikes; suurematel metsalaikudel põldude vahel juba mitmekesine linnustik (uurinud Külvik, M). Lindude toitumiskohad putukad koore all, lehtedel jne, aga ka puude viljad (tamm,
Viljad seemnised on harunemata lendkarvadega nagu võilillelgi, levivad tuulega. Kasutamine: on olnud vähetõhus rahvaravim. LEPIKLILL Chrysosplenium alternifolium, nimi tuletatud kreekakeelsetest sõnadest hrüsos kuld, splen põrn. Taime kasutati vanal ajal põrnahaiguste raviks. Alternifolium vahelduvalehine. Eestikeelse nime on taim saanud oma kasvukoha järgi. Sugukond kivirikulised. Mitmeaastane. Kasvukoht: niiskes ja varjukas lodumetsas, lodusalumetsas, allikate ja ojade ümbruses, viljakal mudasel mullal. Risoom peenike, helepruun. Vars püstine, 6-15 cm pikkune, ühe kuni kolme vahelduva lehega. Lehed helerohelised, ümar-neerjad, hõredalt karvased; esinevad juurmised lehed ja varrelehed. Osa varrelehti ligistub võsutipus rõhtsaks kollakaks pinnaks, mille peal on näha väikeseid kollakaid õisi või vilju
vilja aasta ringi. Tollased kuningapaleed omasid suuri esindusruume. Lai eesõu, mis oli varjutatud oliivi- ja viigipuudega, juhtis siseruumidesse, kus käis elutegevus. Aiad olid hekkide ja müüridega ümbritsetud ja asusid sageli niisutamise hõlbustamiseks mäekülgedel. Homerose ODÜSSEIA, lk 67: Kalypso koobas. Paks ning lopsakas hiis oli ümber ta koopa. Ses kasvas varjukas lepp, tume pappel ja lõhnav küpress. Aga nende okstel haljastel - seal asus kõiksugu tiivukaid linde: Koostanud: 18Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a kakke ja haukaid ning merikaarnaid laiali-lõuguseid, kes merel lendlevad ringi ja otsivad endale toitu.
annaabi.ee 
