01.053. varjamatusesse tulevana. Parmenides esindabki viimast käsitusviisi: alethes ja doxa iseloomustavad oleva ilmnemise viise tunnetuse jaoks. Olev kas ilmneb varjamatult sellena, mis ta on, või varjub, selles mis ta on, paiste taha, mis laseb tal paista teisti kui ta on. Sealjuures osutab jumalanna, et doxa – paistvus – on kõigesse tunginud. Seetõttu on teada-soovija ülesandeks tõrjuda paistvust, mida kinnitavad inimeste arvamused, ja leida tee varjamatusse. Samal ajal ja küllap selle tarvis tuleb jumalanna sõnul ka surelike, tavaliste inimeste arvamuste maailma tunda. Sellega on teadmisele seatud tema ülesanne. Luuletuse esimene osa kõneleb aletheia`st, teine osa doxa`st. Termini “meetod” eelajalugu. Jumalanna jätkab: Hästi, nii ma kõnelen – sina aga hooli kuulvalt loost (mython) – mis ainsana küsimise teel on mõeldavad (noesai – tähelepandavad): see üks – kuidas ON ning et- kuidas ei ole olematu – see
Heideggeri arvates on kunstiteose algupära seni otsitud surnud ringi kaudu kunstiteoseid kokku kuhjates – mille alusel kuhjame? Ratsionaalselt omadusi välja mõeldes jääme asjakaugeks – tuum peitub omaduste taha. Samuti ei jõua me asja olemuseni asja kui aistingute ühtsust tajudes - me ei kuule puhast müra, vaid ust paukumas või koguni vihast kaaslast lahkumas. Nii oleme asjale liiga lähedal. Heidegger arvab, et kunst on üks ilmsikstoomise viise. Kunst toob asja varjamatusse, seab tõe teosesse. Kunstiteos avab ühe maailma, seab maailma esile. Tõde ei ole siin aga uusaegselt mõistetud kooskõla asjaga. Heideggeri järgi tõde armastab end varjata ja loodub riiuna. Riiuna avatuse, varjamatuse ja nähtavuse pärast. Riius esildub maailm, saavad asjad oma aegluse ja kiiruse, kauguse ja läheduse, avaruse ja ahistuse. 5.Teisi teaduskriitilisi mõtlejaid. Kuhn, Feyerabend, Foucault «episteme» mõiste. Teadus on tõestatud teadmine
Impressionismi teke ei tule maalida esemeid tõetruult, vaid tuleb maalida nii, nagu me esemeid näeme, ei saa subjekti objektist eristada. Objektiivset tõde ei ole olemas, on olemas ainult impressioonid, kaebused. Claude Monet ,,Impressionism". Kujutatakse küll reaalset pilti, kuid kunstniku kaemus on sügavalt sisse maalitud. Impressiooni ja kaemuse mõiste juurest on ainult väga väike samm ilmutuse mõiste juurde tagasi. Impressioon on see, mis on tulnud meie jaoks varjatusest varjamatusse(lethest aletheiasse). Oleme otsapidi tagasi teispoolsuse mõiste juures. Kunstnik samaani või preestri rollis. Kokkuvõtteks. Kogu kunst ei ole oma olemuselt siiski religioosne. Religioosseid teemasid on tihti käsitletud mitte-religioosselt ja mitte-religioossed teemad vastupidi võivad olla kujutatud religioosselt. Religioosne kunst on kunst, milles leidub viide teispoolsusele, tavapäratule millelegi, mis ei ole normatiivselt kirjeldatav. 21. aprill 2010 Roland Karo
Mõistmise juures on oluline, millisele küsimusele ütlus vastuseks on, kuidas selleni jõutud? Kohtumisel võõraga on just see oluline. Mõistmist (kõnelust) ei valitse ükski osapool. Olnu erinevad aspektid tulevad siin mängus nähtavale. Mõistmine võimalik vaid keeles. Keel on viis, milles maailm inimesele kohal on. Keel on universaalne võimeline kõike väljendama. Iga üksikväljendus on aga piiratud. Keele olemisviis ongi Gadameri arvates tema asjad varjatusest varjamatusse. Meetod ja tõde. Traditsioon, eelarvamus ja autoriteet humanitaarias. Kunst, keel ja tõde. Heideggeri Kunstiteose algupära Tool, Andrus 1994 Maailm kui kõnelus. Akadeemia 4/ 1198 1222 Gadamer, HansGeorg 1994. Võimetus kõneluseks Akadeemia 4 / 11881197 Heidegger, Martin 1989 Küsimus tehnika järele Akadeemia 6 /1195 1222 Heidegger, Martin 1992 Spiegelkõnelus M. Heideggeriga Akadeemia 5/942 968
annaabi.ee 
