Enno ei olnud nende arvates mingi intellektuaal ning teadlik luuleuuendaja, vaid kelle luule sisaldas vajakajäämisi. Esimesena mõistis Ennot Henrik Visnapuu, kes väitis, et Enno on Gustav Suitsu kõrval teise tee rajaja. Alles pärast surma, kui valgalane Bernard Kangro avaldas postuumselt Ernst Enno luulekogu ,,Valitud värsid" (1937), hakati mõistma Enno panust eesti luulesse. Enno luulele on isiskupärased rahvaluule eeskujule vihjavad sagedased kordused ja varieerimised, mida aga kritiseeris Gustav Suits: ,,Tüütavaks läheb neid kordamisi pärastikku ikka ja ikka lugeda...". Kuid üleminek riimilt vabariimile ja omaaegne reegliterikkumine kujunes tähtsaks pöördeks kogu eesti luules. Enno luules nähti kindlat arengut. Enno ballaadiloomingu tipuks peetaksegi kolme folkloorse põhjaga luuleteost ,,Võiks otsast alata...", ,,Kolm eite", ,,Vaenelaps jaaniööl". Paljudele Enno tekstidele on M. Härma, M. Saar jt. loonud palju koorilaule.
Puskini mõju on Alveri loomingut kujundanud, eriti see, kuidas jutustada lugusid värsis. Alveri metalne värss muutub pehmemaks, sisse tuleb laulvust, helilisust, rahvuslikke motiive, otsest haakumist Eesti rahvusklassikaga. 1904ndatel otsesed seosed Juhan Liiviga. 1960-70ndate Alver: tugevneb keeleline dünaamika, keel muutub liikuvamaks, tekib vabavärsse, segavorme. Noor Alver on n-ö staatilisem. Sagenevad alliteerivad kõlamängud, sõnade varieerimised, tuleb uustuletisi. Tugevneb allegoorilisus, mõistukõne, rohkem sotsiaalse ja eetilise tagapõhjaga allegooria, tahab mõistukõne kaudu öelda midagi ühiskonna kohta. 18. Uku Masingu looming. 1909-1985. 21-aastaselt oli magistrikraad, hiljem stipendaadina Saksamaale, kuid mitte pikaks. Poliitiliste pöörete tõttu on varsti tagasi. 1933-40 TÜ õppejõud, 1940 tuberkuloos, satub sisepagulusse, tegevus piiratud. Masingu positsioon keeruline, sest ta ei sattunud
east peale olnud seotud muusika ja tähtedega. Seetõttu ongi temast saanud nn astromuusik. Tema looming sisaldab nii palasid lastele kui ka suurtele kooridele, mistõttu saab teda nimetada üsna mitmekülgseks heliloojaks, kuigi Sisaski enda arvates ta mitte ei loo heli, vaid kirjutab seda üles. Sisaski muusika teeb eriliseks helilaad, mille helilooja arvutas välja planeetide liikumise põhjal, arvestades helide võnkesagedusi. Samuti paeluvad tema muusikas motiivide varieerimised ja teatud samaanilik element. Urmas Sisask tegutseb tänaseni nii helilooja kui ka enda lugude interpreedina. Seejuures peab ta amatöörastronoomina sageli loenguid ka tähtedest ja planeetidest. Enamik kontsertidest toimub tema Jäneda lossis asuvas Tähetorn-Planetaariumis, kus ta saab kuulajate ja vaatajate abil täita oma missiooni teha rahvale kuuldavaks 17 miljardit aastat tagasi Jehoova poolt loodud universumi ,,oreli" kooskõla.
Kirjanduse suur tagasitulek, pärast "Tähetunni" ilmumist saab Alver nimipositsiooni. "Eluhelbed" 1971 sisaldavad ka vanu luuletusi 1979 valikkogu "Lendav linn" Pilt 1960-80 võiks jaguneda mõtteliselt kaheks, "Korallid Emajões" on erandlik. 1960-1970ndate Alver 1) Alveril tugevneb keeleline dünaamika, keel muutub liikuvamaks. St ka seda, et tekib vabavärssi ja igasuguseid segavorme. Noor Alver on staatilisem. 2) Alveril sagenevad alliteerivad kõlamängud, sõnade varieerimised, tal tuleb uustuletisi väga palju. See on teadlikult loodud keelelik rikkus. 3) Allegoorilisus ja mõistukõne tugevneb. Sümboolseid pilte on olnud ka varem, aga võib öelda, et 1960ndatest tuleb rohkem sotsiaalset ja eetilise tagapõhjaga allegooriat. Tahab mõistukõne kaudu midagi öelda ka ühiskonna kohta. 4) Süveneb tendents, mida võiks nim omamütoloogiliseks tendentsiks. Tekib pikemaid
annaabi.ee 
