suurlaatade puhul kaks korda aastas. See sai perioodiliste väljaannete eelkäijaks. · Regulaarselt ilmuv ajakirjandus tekkis 17. sajandi algul. Selleks ajaks oli trükikunst ja rahvusvaheline kaubandus tublisti edasi arenenud. · Kiiresti hakkasid tekkima nädalalehed, mis andsid sõnumeid poliitika- ja majanduselust. · Esimesed nädalalehed hakkasid ilmuma 1660. aastal Saksamaal, 1702. aastal Inglismaal ja 1777. aastal Prantsusmaal. Eestis varajasemate teabelehtede kohta andmed puuduvad. 1785. aastal hakati Kuressaares välja andma ajalehte ,,Arenburgische Wochen-oder Intelligenzbilätter". See algul käsitsi paljundatud ajalehte hakati hiljem trükituna saatma pastoraatidesse, kus see siis ringles mööda mõisaid. · Tallinnas hakkas esimene saksakeelne päevaleht ilmuma 1860. aastal. 18. sajandi teisest poolest algas ajakirjade hoogne asutamine. Ilmuma hakkasid ka teadus
omavahel toimivad. Bahtin vaatab ka keeleelemente suhtelisena ja üksteisest mõjutatuna, kuid tema jaoks ei teki tähendus kui üldises struktuuris vaid sotsiaalsetes kontekstides. ,,Sõna saab tähenduse erinevates kõnemomentidel, stiilides ja allkeeltes, hetkedel ja kohtadel kus inimesed üksteisega suhtlevad või dialoogi peavad, seotud keelekultuuridega" Keelekasutus on alati kommunikatiivne. Inimene suhtestub loetud tekstiga, lugemist seostab oma varajasemate arusaamadega (nt tõeline naine |Balzac|). ,,Igas sõnas on kaks häält, minu oma ja teise oma." Bahtin rõhutab tähenduste paljususe teket keel on miski mida ei saa suruda kindlatesse raamidesse, isegi etteantud teksti võime sisse panna mõttelise iroonia. Juriidiline, matemaatiline keel püüab võimalikult vähe ruumi jätta mänglevaks kasutuseks ja vaidlustuseks, kuna need jõud on alati vastastikkuses seoses, ei saa neid siiski päris ära kaotada
See kogumik on üks kuulsamaid raamatuid antrop. hilisemas ajaloos. Sissejuhatus räägib ,,tihedast kirjeldamisest" idee: võimalus kultuuri seletada ,,kui me uurime teisi ühiskondi, mis on meist kaugel on võimatu saavutada sellist teadmiste taset, mis aitab meil neid asju ära seletada, kuid seega teadlane suudab tõlgendada (mitte seletada) kultuurinähtusi (ühiskonde, gruppe, nähtusi jne). See ei tähenda, et ütleme lihtsalt midagi, vaid tegelikult on tõlgendus isegi rangem kui varajasemate uurijate selgitus. Tihe kirjeldamine tähendab, et esiteks peab ikkagi püüdma uurida ühiskonda, mis on meie objektiks ja seda teha hästi hoolega ning püüda orienteeruda kõikides nendes asjades, kuis miski jääb puudu nimetatakse seda tõlgendamiseks. Tuleb põhjalikult uurida. Geertzile omandatakse ka kui suurte teooriate otsimise lõpetamist suurte juttude ja teooriate aeg on läbi see on ebareaalne, et proovime leida üldist viisi, mis käib kõikide maailma rahvaste kohta
Herodotos kirjeldab inimeste tegusid ja tal on oma meetod — tun- nistajate küsitlemine. Sealjuures ta mitte lihtsalt ei küsitle, aga otsib neist vastustest ka tõde nagu seda kohtus tehakse. Selline meetod teeb muidugi ajaloo lühikeseks. Ainult ühe inimpõlve mälu. . . Collingwood väidab, et hellenismis võeti kasutusele ka varasemate au- torite uurimuste laenamine. Kokku korjati inf nii selle kohta, mis oli olnud viimasel ajal kui kasutati teiste poolt kokku korjatud materjale varajasemate sündmuste kohta. Collingwood teeb vahet ka selle vahel, mida kreeklased- roomlased tegid ja mida nad oma tegudest rääkisid. Platoni jaoks ei ole ajalugu üldse distsipliinina olemas. Aristotelese jaoks aga oli ajalugu poeesiast alam liik. Tõeline teadmine on püsiv, muutuva koh- ta käis sõna “arvamus” — mõtlesid kreeklased. Siis ajalugu ei olegi tedmine, kuigi on mõtlemisharjutusena kasulik. Keskajal Collingwoodi arvates Euroopas ajalugu olemas ei olnud, sest
annaabi.ee 
